Kas oled araks tehtud ja väsinud? III

Kogudust võib võrrelda ketiga. Meid liidab armastus. Pühast Vaimust kantud ja pühitsetud armastus. Sellises armastuses pole kartust, ta suurendab oma jõupingutusi ligimese päästmiseks niipea, kui tunneb, et kõrvallüli väsima hakkab. Sellises armastuses pole omandi- ega võimuiha, kontrollimisvaimu, usaldamatust. Ta tunneb end vaid hoolsa majapidajana, kellele absoluutselt kõik laenuks on antud. Ta on haavatav, kuid ei haavu, sest on alati avatud. Vaid siis, kui julgeme olla avatud, leiame paranemise oma vaevatud ja väsinud hingele. Tõeline armastus ei rahuldu leiguse (Ilm 3:16) ja pealiskaudsusega. Kui see siiski juhtub, on saatanale tee kogudusse avatud. Raud väsib ja vesigi uuristab kivisse augu, saati siis inimesed.

Saatan toob kogudusse sellistest „aukudest” kõikvõimalikke probleeme, et kogudust läbi katsuda. Laias laastus on probleemid siiski samad, mis omal ajal takistasid kõrbekogudust Kaananisse sisenemast. Muutunud on vaid probleemide väline avaldumine. Ka siis avas argus tee uskmatusele, ebajumalateenistusele, nurisemisele, ebajumalateenimisele, hoorusele (5Ms 1:28). Mida rohkem argust hellitada ning teiste nimedega „ehtida”, seda suuremaks ülekohus kasvab (Kg 8:11). Argus ei luba meil elust ja Jumala teenimisest rõõmu ning naudingut tunda. Piibliski on näiteid selliste vahetute jumalateenistuste kohta küllalt. On näiteid, kuidas jumalamehed, käed taeva poole tõstetud, ülistasid ja kiitsid Jumalat. Olen mitmeid kordi mõelnud, et vaiksel ja alandlikul palvel on küll oma koht, aeg ja ruum, kuid vägagi sageli jääb traditsioonilises palveasendis kiitus kammitsetuks ja tundub, nagu ei tõuseks see kõrgemale põrandast, sest olles surutud maha, võime unustada olla avatud üles poole. Siinkohal mõtlen sedalaadi kiitust, mis pani omal ajal Taaveti hüppama ja mis mõne meelest oli lausa narrus(2Sm 6:16).

Evangeelium on rõõmusõnum. Kristuse taastuleku sõnum peaks meid täitma rõõmu ja lootusega. Kui palju kordi on Pühakirjas meid üles kutsutud olema julged ja rõõmsad! Risti alt saadud uus elu peaks olema kantud Kristusega koos käimise rõõmust. Sageli tundub aga, et me oleme küll ristini jõudnud, kuid pole suutnud sealt tõusta. Rõhutame surma osatähtsust rohkem kui Elu, mis me sealt saime või saama peaksime. Nii elamegi piltlikult surmas, selle all küürus; ülestõusmise vägi jääb varju või hoopis kogemata. Surm aga väsitab, selles pole väge. Mõelgem tagasi oma pöördumise kogemusele. Usun, et kõik teist kogesid suuremal või vähemal määral suurt rõõmu kohtumisest Kristusega. Teid täitis ka entusiasm ja tegutsemistahe, soov rääkida oma Päästjast teistele. On see täna samasugune?

Aili Valb