Tartu – armsate mälestuste linn

Käia koos Jumalaga on ikka võrratult hea! Selline tunne valdas mind, kui ühel päeval pilte albumisse pannes avastasin – kui toredaid hetki ja rõõmsaid elamusi on mu elus olnud. Eriliselt sooje mälestusi toovad minu hinge ülikooliõpingute aegsed aastad Tartus.

Meenub talvine Tõrvandi ja minu hommikused jooksuretked ümbruskonna põldudevahelistel teedel. Sädelev lumi, karge talvepäike ja iseenda hingeõhk talvises õhus auramas. Meenuvad teisipäevased noorteõhtud Tartu koguduse noortega ühe noore kodus, kelle vanemad olid tuntud oma külalislahkuse poolest. Pehmel vaibal, riburada seinaveerel rätsepistes istuvad noored. Sügavad mõttevahetused, siirad palved, kõigile tuntud ja armastatud ülistuslaulud. Lemmiklauludena tulevad meelde „Ainult see, kes vaatab elu lähedalt, näeb Jumala imesid”, „Kogu hing laulab vaid Sulle kiitust”, „Issand, näita mulle oma teed”.

Meenub minu elu esimene jutlus, mille pidasin ühel reedeõhtusel palvekoosolekul Tartu Lille tänava kirikus. Olin pastorilt nõu küsinud, kuidas peaksin jutluseks valmistuma. Pastor soovitas kirjutada üles mõtted ja jutluse raamistiku, kuid mitte sõna-sõnalist kõnet, kuna selle mahalugemine mõjuvat monotoonselt. Nii ma siis järgisingi tema soovitust, püüdsin täiendada oma mõtteid kogemustega elust enesest ning illustreerivate näidetega. Esialgne närvipinge muutus rahulikuks keskendumiseks, kui märkasin, et saalis olevad kuulajad jälgivad minu mõttekäiku tõsise huvi ja kaasaelamisega.

Tuleb meelde esimene duetilaulmine koos sõbrannaga kogudusest, kellega käisime ühe ja sama lauluõpetaja juures soololaulutunde võtmas. Ehkki olime korralikult harjutanud, ei tulnud laulust suurt midagi välja, sest esinemisärevus oli sedavõrd suur. Kuid kasulikuks õppetunniks oli see kogemus sellegipoolest, sest õpetas rohkem Jumalat usaldama ja Tema peale lootma ka laulmise juures.

Tartu kogudus oli soe ja külalislahke paik, kus Eesti erinevatest paikadest ülikoolilinna õppima tulnud adventnoored said osa kogudusepere rõõmudest ja muredest. Paljudele noortele pakkus ülikooliaeg neid kõige-kõige esimesi kogemusi iseseisvast elust. Oma isikliku usu olemasolu või selle puudumist näitas ka see, kas ja kui sageli kirikutee hingamispäeviti jalge alla võeti ilma vanemate meeldetuletuseta. Kui kirikusse siiski tuldud sai, siis oli tore see, kui hingamispäeviti pärast kirikut kuhugi külla, lõunat sööma kutsuti. See tekitas koduse tunde ja pakkus väikest kergendust ka kitsukesele tudengieelarvele. Kogudus pakkus noortele, ja sealhulgas ka minule, võimaluse oma tiibu proovida ning teenida kogudust selle erinevates tegevusvaldkondades.

Pildid said albumisse pandud ja kallid mälestused talletatud nii albumilehtedele kui ka hingesoppidesse.

Laura Grönholm