Tuletorn

Vanaema oli sageli haige. Kuid ühel päeval tuli talle nagu uus eluvaim sisse. Ta istus laua taha, pani prillid ninale ja hakkas kirjutama. Nõnda mitmeid ja mitmeid päevi. Seni kuni paks kaustik täis sai. Siis heitis ta voodile ega tõusnud enam. Oh, kuidas me siis nutsime, kui vanaema kirstu panduna nägime! Sellele mõeldes valguvad veel praegugi, kuuskümmend aastat hiljem, silmad vett täis.

Kui olin kahekümneaastaseks saanud, kutsus tädipoeg ja koos temaga keegi noormees mind restorani. Tantsiti. Mulle ei meeldinud see õhkkond seal üldse. Ja siis – oo õudust! – tuldi mind tantsule kutsuma. Kargasin püsti ja jooksin uksest välja. Tädipoeg koos sõbraga tuli mulle järele. Kõik ilmas näis mulle nii vastikuna.

Mul oli kodust kaasa võetud väike Piibel, rohkem talismani eest. Ma tavaliselt ei lugenud seda, aga nüüd ma avasin selle. Lugesin: „Põhjatuma sügavuse seest hüüan mina sinu poole, Jehoova!...” Tõesti, nii kaugel olen ma Jumalast. Mis pean ma tegema? Kas niisuguses maailmas on ka mõtet üldse oma elu elama hakata? Selge, et mõne aja pärast ma harjun selle kõigega. Ja siis ei ole ma ka ise enam puhas ega... Aga mu vanaema teadis midagi paremat!

Vanemate koju minnes otsisin ma üles selle vanaema kaustiku ja selles kirjutatu sai mulle nagu tuletorniks minu algaval usuteel.

Raely Viirsalu