Kui Jeesus on mu paadis...

Alustan ammu kuuldud looga, mille mulle kunagi jutustas Kaalep Roosilaid. Kuna Kaalep on juba puhkama läinud ja ma ei saa selle loo üksikasju temalt enam järele uurida, siis panen selle kirja nii, nagu see mulle ja Kaalepi tütrele Heli-Maile on meelde jäänud. Ja mis kõige toredam, ühel päeval üsna varsti äratab Jeesuse hääl magajad ja ma usun, et Kaalep on valmis seda lugu meiega uuesti jagama.

Enne Teist maailmasõda oli Kaalepi isa Ludvig Saaremaal Mustjala metsavaht. Metsas puhkes tulekahju, mis levis kiiresti küla suunas. Inimesed olid paanikas ja püüdsid päästa loomi ja oma asju; tundus, et kõik oli langemas tuleroaks. Otsiti metsavahti ega leitud tükil ajal. Tuli oli majadest loetud meetrite kaugusel. Ludvigi tädi Mia, kes oli üks vähestest kristlastest selles külas, leidis Ludvigi viimaks lauda põrandal põlvedel Jumalat palumas. Ja sellel hetkel, selle küla jaoks üsna viimasel hetkel, muutus äkki tuule suund ja tuli pöördus küla suunast ära tagasi juba põlenud metsa poole. Kogu külarahvas mõistis siis, et see oli Jumala käsi, mis neid hoidis. „Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad Tema sõna?” ( Mk 4:41) küsisid Jeesuse jüngrid kord, kui Tema oli vaigistanud tuule. Tuul ja meri kuulavad tõesti Tema sõna – eelnev lugugi jutustas sellest. Kui kurb on siis mõelda, et Jumala loodud inimene, kelle eest Looja ise on surma läinud, ei kuula sõna. Ja et me võime olla ükskord Jumala ees põrmus palumas tuule pärast ja tuule suund muutub, kuid võime aastaid paluda mõne inimese pärast, et ta lõpetaks näiteks joomise või kellegi tagakiusamise – ja seda ei pruugi juhtuda. Sest Jumal on loonud inimese vabaks ja andnud inimesele õiguse valikuid teha – ka Jumala tahte vastaseid valikuid teha, põhjustades sellega oma kaasinimestele kirjeldamatuid kannatusi.

Ühes tuntud lastelaulus on sellised sõnad: „Kui Jeesus on mu paadis, võin ma naerda ka tormis.” Me palume ja torm ei rauge alati, ei rauge vahel pikka aega, sest sellesse on segatud teised inimesed, kes ei lase hetkel Jumalal ennast juhtida. Ei rauge ka sellepärast, et Jumal tahab tormituules midagi öelda – just nii nagu Ta rääkis näiteks Iiobile, kes kõigi oma kannatuste sees tegi väga lähedase kogemuse oma Jumalaga. Torm ei rauge alati, aga ometi võime meie kõige selle sees õppida elama rõõmus, mida keegi ei saa meilt ära võtta (Jh 6:22) ja „Jumala rahus, mis on ülem kõigest mõistusest” (Fl 4:7) – sest Jeesus on meie paadis.

Kas sinu väikeses paadis on täna ruumi Temale, kelle sõna kuulevad ka tuul ja meri? Selle rahutu maailma tormid ei pruugi vaibuda, kuid seal, kus on Jeesus, seal on rahu.

Eha Lobjakas