KAS JEESUSE SURM OLI VAJALIK? II

Kui need kaks Emmause teel Jeesusega rääkisid, ei tundnud nad Teda ära. Kui õhtuvarjud pikenesid ja nad koju jõudsid, pakkusid nad võõrale öömaja. Äkitselt, kui nad õhtusööki alustasid, taipasid nad, et see on Jeesus, ning Ta haihtus nende silmist. Nad kiirustasid tagasi Jeruusalemma, et rääkida teistele jüngritele, et olid Teda näinud.

Kui nad enne mööda teed käisid ja võõra iga sõna kuulasid, võtsid nad selle vastu. Oleks nad Jeesuse algusest peale ära tundnud, ei oleks nad Tema sõnu üldse tähele pannud. Nad oleksid siis olnud liiga õnnelikud, et mõista Tema sõnu. Kuid nad kuulasid esimest kristlikku jutlust, mille pidas Kristus ise oma ülestõusmise päeval, mitte pühakojas ega Jeruusalemmas, vaid kahele juudi talupojale külateel.

Vana Testamendi kirjakohad, millest Jeesus rääkis, on Jeesust täis. Seal on täitunud ja veel täitumata prohvetikuulutused Tema elu, surma, ülestõusmise ja teenimise kohta Ülempreestrina ning lõpuks Tema teise tulemise kohta. Vana Testamendi prohvetikuulutused rääkisid, miks Ta peab surema. Näiteks Jesaja 53. peatükis, mis on kirjutatud sajandeid enne Kristuse ilmumist, on kirjas: “Aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. . Teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast. . Teeb. paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd” (Js 53:6-11).

Jeesus selgitas neile kahele jüngrile seal külateel, miks Ta kannatused ja surm vajalikud olid. Prohvetikuulutus selgitas, et inimeste päästmiseks peab Jumal andma oma Poja, et kõik usklikud saaksid igavese elu. Poeg suri, et “anda oma elu lunastuseks paljude eest” (Mt 20:28). Kui paljude? “Terve maailma pattude eest” (1Jh 2:2). Jeesus pidi surema kui meie pattude kandja, meie Tall, ainus suur Ohver, et isegi kui me oleme patused, loetaks meid õigeks ja me leiaksime pääste. Läheme siis Tema juurde ja täname Teda kohe praegu!

H. M. S. Richards, Jr.