Meil ei ole alati seda vaja, mida arvame, et vajame, ning sageli vajame seda, mida me enda arvates ei vaja. Olen jälginud lapsi, kes üritavad veenda vanemaid ostma mänguasju ja kommi. Ilmselt oled kuulnud last ütlemas: „Issi, mul on seda vaja!“ Muidugi me naeratame selle väite peale, aga huvitav, kui sageli kõlame Jumala jaoks täpselt samamoodi? Ma usun, et kui Taavet kirjutas Psalmi 23: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“ (salm 1), siis ei mõelnud ta seda, et ta ei soovi midagi, vaid ta oli hakanud uskuma, et Jumal täidab kõik tema tegelikud vajadused.
Luuka 24:19−24 selgitavad kaks jüngrit Emmause teel Jeesusele, miks nende lootused ja soovid purunesid. Lubage mul juhtida tähelepanu neljale takistusele, mis jätsid nad segadusse nende varasemate ootuste pärast. Need on takistused ka meie mõtetes. 1. Piiratud arusaam: nad ütlevad, et Jeesus oli prohvet, vägev teos ja sõnas (salm 19). Kuid Jeesus oli palju enam kui prohvet! Ta oli Messias! Ta oli ja on Jumal! Maailma Päästja! Aga nad ei mõistnud seda. 2. Lõplikkus: kaks jüngrit rääkisid, kuidas Jeesus oli surma mõistetud ja risti löödud (salm 20). Jeesus oli neile palju kord rääkinud, et rist ei ole lõpp, kuid nende jaoks tundus see lõpuna Valu ei lubanud neil meenutada Jeesuse sõnu, et Ta tõuseb jälle üles. 3. Kahetsus: „Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab.“ (salm 21) Lootsime? Kas kõlab tuttavlikult? „Ma lootsin, et …“ Jeesus oli just maailma lunastanud! Aga kahetsus ei lasknud neil mõista ega rõõmu tunda. 4. Uskmatus. Nad olid kuulnud otse naistelt, kes olid kuulutanud, et Jeesus on üles tõusnud ja haud on tühi. Aga nad ei uskunud, sest nad ei näinud. Need neli takistust olid nende arusaamisvõime rikkunud. Nad arvasid, et neil on vaja sõjalist juhti, kes rajaks maise kuningriigi. Jeesus vastas sellega, mida oli neil tegelikult vaja: „Eks Messias pidanud seda kannatama …?“ (salm 26) Jah, pidi küll! Tema ohver oli see, mida meil on tegelikult vaja!
Minu vastus:
In English