Idee kristlastest kui maailma valgusest põhineb arusaamal, et valgus erineb pimedusest, nagu kristlased erinevad oma mittekristlikest kaasinimestest. Valgus on oluline seetõttu, et see erineb seda ümbritsevast keskkonnast, samuti nagu sool erineb millest tahes, mida see peab maitsestama või säilitama.
Jeesuse toodud võrdpiltide veenvus põhineb sellistel erinevustel. Kui soolal puudub soolasus või valgusel helendus, pole neil mingit rakendust ega otstarvet. Uuestisündinud kristlastena oleme maailmale valguseks ja soolaks ainult sellisel juhul, kui erineme meid ümbritsevast kultuurist nagu Jeesus erines maailmast. Me avaldame maailmale mõju, sest me paistame silma, astume esile, elame läbi õndsakskuulutusi ja meie väärtused erinevad radikaalselt kaasinimeste omadest.
“Hea küll,“ võime küsida, „kuidas saab kristlane näidata, et ta on tõepoolest „maailma valgus“?“ Vastuseks vaatame, millised on valguse funktsioonid.
Valgusel on mitmeid ülesandeid. Üks neist on pimeduse ja selle juurde kuuluvate asjade paljastamine. Tundub, et inimesed ei tea pimedusest senikaua, kuni valgus pole sisse lülitatud. Kujutlegem hetkeks autotulesid, mis ootamatult läbistavad maantee pimeduse. Valgus muudab kõike nii autojuhi kui ka maanteel kobamisi liikuvate inimeste jaoks.
Mõnes mõttes täitis Jeesus seda ülesannet siia maailma tulles. Matteus ütleb, et „rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud“ (Mt 4:16). Jeesuse elu valgus eemaldas pimeduse katte ning kõik paistis teistsugusena.
Kuidas teostub see põhimõte minu elus? Kas ma lihtsalt segunen laiema kultuuriga või paistan silma millegi erilise või millestki erineva poolest? Kas minu elu aitab inimestel selgemini näha paremat teed?
In English