Jeesuse evangeelium on lemmik vestlusteema Talbotite pere kokkusaamistel. Minu õemees Jorge on pensionil arst ja pühendunud piibliuurija. Räägime sageli imelisest meelekindlusest, mille Jumal andis oma evangeeliumi märtritele, nagu näiteks Jan Husile, kes laulis tuleriidal. Laulmine sel ajal, kui leegid keha hävitavad, on füüsiliselt võimatu, kuid Jumal austas evangeeliumi nende huulte kaudu, andes imelist jõudu.
Tänases tekstis kirjeldab Paulus jüngrite kinnitamist ja julgustamist misjonitöö käigus. Kuid märkimisväärne on hoopis see, mis on kirjas kaks salmi varem: „Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute … Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks. Aga … tõusis Paulus püsti ja läks linna.“ (Apostlite teod 14:19, 20) Kuidas suutis Paulus olla nii innustav ja julgustav, kuidas ta suutis jätkata evangeeliumi rõõmuga kuulutamist vahetult pärast seda, kui teda oli kividega visatud ja surnu pähe maha jäetud? Paulus ise räägib mõnest oma katsumusest: „Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend … olen olnud … ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas … ohus kõrbes, ohus merel.“ (2. kiri korintlastele 11:24−27) Nimikirjas on ka nälg, janu, külm jne. Kuidas suutis ta, kogenud selliseid asju, ikkagi jätkata kuulutamist ja teiste julgustamist? Kui võtame vastu hea sõnumi, et Jeesus suri meie asemel, annab Jumal meile igavese tuleviku suhtes kindluse, samuti annab Ta imeliselt kõike, mida on vaja olevikuks, kaasa arvatud meelekindlus, vaimne ja emotsionaalne tugevus, elada elu Tema auks isegi hädade ja valu keskel. Kui Paulus palus, et tema „vai lihast“ kõrvaldataks, ütles Issand talle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.“ (2. kiri korintlastele 12:9) Ja sama vastus kehtib ka meie kohta. Jumal annab oma armu iga meie elu aspekti jaoks. Ta tõesti hoolitseb kõigi meie vajaduste eest Jeesuse kaudu.
Minu vastus:
In English