Avarii

2008. aasta jõulupühade lõppedes hakkasime täditütar Jutaga Rakverest vanaema juurest tagasi Tartusse sõitma. Andres oli Inglismaale õppima minnes jätnud oma auto siia, et keegi sellega talvel sõidaks – muidu ei lähe enam hästi kevadel käima. Selle autoga pidimegi minema. Alguses lõi auto pahvaka bensiinivingu salongi, kuid mõne aja pärast saime teele asuda. Leppisime kokku, et algul sõidan mina.

Olime juba Rakverest välja jõudnud, kui mulle meenus, et unustasime palvetada, ja tundsin, et seda tuleb teha nüüd kohe ja praegu. Juta arvas, et kohe jõuame Väike-Maarjasse ning võime seal kinni pidada. Palusin siiski mõttes kohe, et Jumal hoiaks ja kaitseks meid sellel sõidul. Nii jõudsimegi Väike-Maarjasse. Tee oli libe ning päike paistis otse silmaauku, siiski märkasin õigel ajal lapsevankriga peret, kes ülekäiguraja ääres seisis. Pidasin auto kinni, perekond astus teele ja ... järsku nägin vilksamisi tahavaatepeeglist punast autot. Jõudsin ehmatusega mõelda, et miks ta ometi ei pidurda, kui kostis tume mütsatus. Hoolimata sellest, et hoidsin jalga piduril, liikus auto ülekäigurajale täpselt pereisa ja lapsevankri suunas. Õnneks oli noor isa kärme ning jõudis lapsevankriga eest ära hüpata, muidu oleksime olnud otsapidi lapsevankris.

Astusime Jutaga autost välja. Tee oli kilde täis, tagumine stange vedeles keset teed ning meie taga vaatas meile punasest vahtralehega autost vastu seltskond umbes 20aastaseid noormehi. Lapsevankriga isa viibutas vihaselt teise auto juhi poole rusikat: „Kuule kas sa ostsid endale need load või?!” Kui selgus, et keegi pole viga saanud, isegi kriimustada mitte, tundsin südames järsku täielikku rahu. Meil kummalgi polnud varem ühtegi avariid olnud, seetõttu olime algul pisut segaduses, aga kõik vajalik sai sellegipoolest tehtud. Keegi abivalmis proua tõi kodust kühvli ja harja, tagumise auto poisid pühkisid tee puhtaks ning lükkasid oma auto teelt eest ära, nii et teel oli jälle võimalik sõita. Meie auto jäi paika, kuna vasak tagumine nurk oli nii lömmis, et autoplekk oli vastu rehvi. Ahjaa, kuna pagasnikus oli põiki lumelabidas, siis olime oma asjad pannud ainult ühele poole – ja see juhtus olema just see pool, mis terveks jäi.

Mõne aja pärast jõudis kohale Juta isa ning siis ootasime veel tükk aega puksiiriabi. Puksiirauto juht aitas minul ja teise auto juhil vajalikud dokumendid ära täita. Punase auto juht tunnistas kohe peale avariid, et õnnetus oli tema süü – esiteks pimestas päike, teiseks oli ta hakanud ise roolis olles midagi otsima ning ei pannud tähele, mis eespool toimub. Ta üritas veel viimasel hetkel vasakult mööda sõita, kuid enam ei jõudnud ära keerata. Ehk oli paremgi, et ei jõudnud – pole kindel, kas ta oleks enne vöötrada pidama saanud. Seal aga olid inimesed. Nüüd aga võttis kokkupõrge ka temal hoo maha ning ülekäigurajal olnud inimesed pääsesid ainult ehmatusega. Noormees ise oli juhtunust ehmunud ja masenduses ning värises üleni, kui puksiirautos vajalikke pabereid täitsime.

Kui puksiirabi oli meie auto ära viinud, läksime rahulikult laiali. Surusime teist autot juhtinud noormehega kätt ja soovisin talle head uut õnnetustevaba aastat – oli ju aasta lõpuni veel vaid paar päeva.

Tegime peatuse Juta kodus Jõgeval ning Juta ema ütles, et just enne seda, kui Juta helistas ja õnnetusest teatas, tundis ta vajadust palvetada.

Õnneks hoolitses Taevaisa selle eest, et kõik inimesed pääsesid kõigest ehmatusega, teine auto sai ainult kriimustada ning meie auto eest sai omanik kahjutasu kätte. Ja kes teab – võib-olla nägi Taevaisa, et selle auto aeg on ümber saanud ning korraldas asjad seetõttu just nii, nagu nad läksid.

Birgit Maasing