KÕIK SÕLTUB JEESUSEST – 2. OSA

Üks vana talumees ühe Ida-bloki riigi kolhoosist ütles kord: „Vanasti kutsusime preestrid kevadel külvi ajal põlde õnnistama, aga nüüd ei pea enam seda tegema. Nüüd on meil kunstväetised ja traktorid abiks.“ Kui seda mõtet veidi edasi arendame, võiksime väita, et kuna meil on mägede liigutamiseks buldooserid, pole meil usku vaja; või, et kuna meil on antibiootikumid, pole meil vaja palvetada. Positiivse mõtlemise korral pole meil vaja päästet ja teaduse tõttu ei vaja me Jumalat.

Mis on meie põhiprobleem? Meie ise! Eksistentsialistlikud filosoofid on sellest juba aastaid rääkinud. Psühhiaatria on psühhoanalüüsi kaudu püüdnud täpsustada, mis on inimestega valesti . Sotsioloogia on püüdnud teha seda sama keskkonna muudatuste kaudu. Kuid meie sajandi probleem – ja see on olnud iga sajandi probleem – jääb inimlike jõupingutustega lahendamata. Inimsüda jätkab mässates, sest „süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud“ (Jr. 17:9). Me peidame oma pea liiva alla ega tunnista oma vajadust pääste järgi. Enda peale vaatamine kallutab meie pilgud ära Kristuselt.

Mehed ja naised – meie kõik – oleme kadunud ja vajame Päästjat. Issand alustab päästmisprotsessi sellega, et annab meile Päästja. „Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas.“ Jeesuse Kristuse, elava Jumala Poja elu, surm, ülestõusmine ja jätkuv teenistus täidab meie sügavaimad vajadused. „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.“

Õnn praeguses elus ja igavene õnnelik elu sõltub sellest, kas Jeesus on meie elu keskpunktis. Omada igavest elu praegu ei ole mingi formaalne väljamõeldis, unistus ega kõnekäänd. Igavese elu omamine, kui tunneme Jeesus oma Päästjana, on inimkogemuse sügavaim reaalsus. Igavene elu algab hetkest, mil võtame vastu Jeesuse. Kristuse läbi, kes elab meis Tema Vaimu kaudu, on meil samasugune elu nagu Temal. HMSR