Kas oled araks tehtud ja väsinud? II

Meie suhete kvaliteedi, olgu siis perekonnas, koguduses või mistahes inimgrupis, määrab ära see, milline on meie isiklik suhe Jumalaga. Teist mõõdupuud pole Jumal meile andnud. Peame julgema seda endale tunnistada. Kui meie suhtlemine omab vaid informatiivset iseloomu, st vahetame omavahel vaid kohustuslikku ja hädavajalikku infot ja lähme seejärel taas lahku omi asju ajama, avaldub sama joon ka meie suhetes Jumalaga. Nii Jumal kui inimesed meie ümber ootavad suhet, milles on tunda tõelist hingesoojust, empaatiat, sõprust. Vajame oma suhetesse elavat Kristust!

Jumal teab meie vajadusi, ilma et me neid üles lugema peaksime. Kõike on tõotatud meile ju pealekauba, kui me vaid oma elus esimesed asjad esimesele kohale seame (Mt 6:33). Kuigi meie päästmisküsimus ei pea sõltuma kellestki teisest, ei ela me siiski ka isoleeritud ühiskonnas, kus meie käitumine teisi ei mõjuta. Oleme elav kiri (2Kr 3:2), mida loevad kõik, kellega kokku puutume. Kui hoolsad peaksime siis olema, et me ei jätaks endast vale muljet! Meie käitumine ja teod kõnelevad enam, kui kõik sõnad kokku. Ka sisaliku tee kivil ja eilne kingitud naeratus jätavad oma jälje kuhugi alles. Mõelgem sellele. On palju pisiasju, mis ei maksa midagi, kuid mis ometi võivad muuta väga palju nii meis enestes, kui ka teistes, kellega kus iganes kokku puutume. Me ei saa iial anda teistele seda, mida meil enestel pole. Maailm on väsinud ja tüdinud kuulmast armastuse teooriast ehk teisisõnu „hambutust evangeeliumist”. Me vajame tõelist sisu, tegusid. Tõeline armastus väljendub hoolimises, empaatias, vajaduses anda. See on pigem eluhoiak, pidev valmisolek teiste teenimiseks, mitte ühekordne projekt, et tegime ära ja nüüd on asi sellega ühel pool. See väljendub ennekõike elu pisiasjades ja nende märkamises ning oma käe ja südame sirutamises. Kui sageli aga matame arguse tõttu võtta vastutust, maha oma ainsa talendi: „Miks mina pean seda tegema, miks keegi teine ei tee?”!

Aili Valb