Kristus on tõotanud oma kogudusele Püha Vaimu anni ja see tõotus kuulub meile täpselt samuti nagu esimestele jüngritele. Kuid nagu kõik teised tõotused, on ka see tingimuslik. Paljud usuvad seda tõotust ja väidavad, et öeldu käib nende kohta; nad kõnelevad palju Kristusest ja Pühast Vaimust, kuid sellest poel kasu. Nad ei anna ennast Jumala väe juhtimise ja kontrolli alla. Meie ei saa Püha Vaimu kasutada. Vaim peab kasutama meid. Püha Vaimu kaudu töötab Jumal oma rahva hulgas, et nad „tahaksite ja toimiksite tema hea nõu kohaselt“. Kuid paljud pole sellega nõus; nad tahavad saavutada oma tahtmist. Seetõttu ei saagi nad taevast andi.
Vaimu antakse ainult neile, kes alandlikult ootavad Jumalalt jõudu ja armu. Jumala vägi ootab neilt soovi ja vastuvõtmist. Kui see tõotatud õnnistus usus vastu võetakse, toob ta kaasa kõik teised õnnistused. Kristuse armu rohkuses on ta valmis andma igale inimesele nii palju, kui ta suudab vastu võtta.
Kui Jumala Vaim asub elama südamesse, kujundab Ta ümber kogu elu. Patustest mõtetest öeldakse lahti, kurjadest tegudest loobutakse, armastus, alandlikkust ja rahu asuvad viha, kadeduse ja tüli asemele. Rõõm vahetab välja kurbuse ning inimese nägu valgustab taevane helk. Keegi ei näe kätt, mis võtab ära koorma, ega näeb valgust, mis pärineb taevastelt õuedelt. Õnnistus tuleb siis, kui hing usu kaudu alistub Jumalale. Siis loob vägi, mida ükski inimsilm ei näe, inimolevuse Jumala kuju järgi uueks.
Püha Vaim on vaimuliku elu hingus inimeses. Vaimu andmine tähendab inimesele oma elu Kristusele andmist. Vaimust osasaaja saab osa Kristuse omadustest. − The Review and Herald, 19. november 1908.
In English