Ajamärgid – vajadus valvsuseks

Avaldatud 16.9.2011, rubriik Päeva sõna

„Aga kui te kuulete sõdadest ja sõjasõnumeid, ärge ehmuge: see kõik peab sündima, kuid veel ei ole lõpp käes. Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda – need on sünnitusvalude algus. Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile” (Mk 13:7–9).

See oli meie ajaarvamise kolmekümnendatel aastatel, kui üks rändõpetaja istus koos väikesearvulise jüngritehulgaga Õlimäel, seal kaugel Palestiinas. Millest Ta mõtles, millised kurvad mõtted täitsid Ta südant? Mida võis Ta vastata ja öelda Teda ümbritsevatele inimestele, kes küsisid: „Ütle, millal see sünnib ja mis on tunnuseks, kui see kõik hakkab täide minema?” Kui Ta oleks avanud kogu tuleviku sellisena, nagu Tema seda nägi, poleks nad suutnud seda vaatepilti taluda.

Jeesuse vastus (Mk 13:7–9) polnud öeldud ainult jüngritele, vaid ka nendele, kes elavad maailma ajaloo viimastel päevadel. Sest sama kordub. Kui Jeesus rääkis Jeruusalemma hävitamisest, kandusid tema prohvetlikud sõnad kaugesse tulevikku – sellesse päeva, mil Issand tõuseb, et karistada maailma ülekohtu pärast.

Aga miks peaksime selles kiires elutempos rohkem silmas pidama just iseendid? Sest igaviku küsimustes seisneb kõige suurem oht mitte väljaspool, vaid meie sees. Hirmunud inimene ehmub ka kõige väiksemast kahinast. Vastamata küsimused nõuavad vastuseid ja inimene hakkab oletusi tegema.

Jumal ei soovi meid näha hirmunutena, segaste ja nõututena või ükskõiksetena. Ta ei soovi samuti, et meie mõistust täidaksid tragöödiate hirmutavad pildid. Kuid igal halval on ka head küljed. Jeesus ütles: „Kui te näete seda sündivat, siis teadke, et Jumala riik on ligidal. Valvake ja paluge!”

Ajal, mil kogu maailma sõjajõud valvavad riikide turvalisust, kutsub Jumal kristlasi üles valvama iseennast! Sest igaviku küsimustes seisneb kõige suurem oht mitte väljaspool, vaid meie eneste sees! Sellepärast, mu armas sõber, pea silmas iseennast!

Viktor Nõmmik