Hingamispäeva õnnistus minu lapsepõlvekodus

Minu lapsepõlve kõige ilusamad mälestused on seotud hingamispäevaga. Vanavanemad oskasid selle meie kodus nõnda sisse seada, et see oli tõeline, lastelaste jaoks eriti õnnistusrikas rahupäev. Nimelt just rahupäev selle sõna otseses tähenduses.

Me elasime maal, talus. Linn oli kaugel ja sinna sõideti harva. Talus olid ka loomad ja neid polnud meil just vähe. Kuid hingamispäeval osati nad nõnda ära talitada, et ei olnud ämbritega kolistamist ega muidu argiseid arutamisi kuulda.

Silme ette kerkivad pildid meie pere rahupäevast. Vanaisa, lambanahkne kasukas seljas, istub valge linaga kaetud köögilaua ääres ja loeb „Suurt võitlust”. Või siis istuvad nad vanaemaga tugitoolides teine teisel pool lauda elutoa akna all. Päike paistab aknast sisse. Laual on suur avatud Piibel, paksude kaante ja vaskhaakidega. Vanaisa ja vanaema arutlevad vaiksel häälel loetu üle. Üldiselt aga tegeles vanaema hingamispäeval palju meiega. Kõik tema jutustused olid ikka piiblilugudest ja laulud Jeesuse armastusest.

Ka isa armastas laulda; mängis pilli ja kirjutas luuletusi. Luuletuste teemadeks oli: armastus oma kalli naisukese, so meie ema vastu, kodukoha looduse ilu ja pateetilised sõnad Jumala suurusest. Ausalt öeldes mulle tema luuletused ei meeldinud. Mulle meeldisid vanaema luuletused, sest need olid väga siiralt vaimulikud.

Hingamispäeva külalised tulid kohale tavaliselt juba reede õhtul. Siis istuti suures elutoas poolkaares toolidel, arutleti millegi üle ja palvetati põlvedel. Pühitseti ka püha õhtusöömaaega. Sel ajal pidime meie olema vaikselt kõrvaltoas. Ema valvas meid. Tema ei olnud siis veel „jumalalaps”.

Pimedas kõrvalruumis nägin kord hiilimas tädimeest. Isa käis teda kutsumas, aga tema vabandas, et ta pole end valmistanud.

Suvisel ilusal hingamispäeval läksime kõik koos metsa jalutama. Karjamaal leidus väikseid lagendikke, kus oli hea istuda ja koos laulda. Heinamaa oli kaugemal, aga väga kauni loodusega. Põhiliselt lilleaasad ja iidsed tammed. Enne Põhjasõda oli seal küla olnud, aga see oli kõik maha põletatud. Jäänud olid vaid kaevuaugud.

Hingamispäev on vaid väike eelmaitse tõelisest hingamisajast, kus sõjad ja vägivald on tundmatud.

Raely Viirsalu