Mõtted tänaseks
Jairuse usk pandi viimase piirini proovile. Ta tuli Jeesuse juurde ja palus Tal oma koju tulla, sest tema kaheteistaastane tütar oli hinge vaakumas. Jeesus nõustus temaga minema, kuid teel peeti Teda kinni. Seal oli üks naine, kes vajas samuti tervistamist, ja see võttis aega. Jeesus ei soovinud teda eirata, et veidi kiiremini Jairuse koju jõuda.
See oli Jairuse jaoks kibe kogemus, ja juhtuski see, mida ta oli kartnud. Kui nad kodule lähenesid, tuli käskjalg uudisega, et nad jäid hiljaks. Jairuse tütar oli just surnud. Kuid Jeesuse jaoks ei olnud see põhus tagasi pöörata. Ta ütles Jairusele: „Ära karda, usu ainult!“ (Markuse 5:36) Ja kui nad jõudsid sihtkohta, kuhu vahepeal oli kogunenud halisev rahvahulk, pöördus Jeesus inimeste poole sõnadega: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!“ Võiks ju arvata, et selle peale naerdakse Talle näkku, ja seda tehtigi, kuid siiski juhtus ime. Vastusena sõnadele: „Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!“ tõusis tüdruk üles ja hakkas ringi kõndima ja siis anti talle süüa.
Lapse ema ja isa ning Jeesuse kolm jüngrit olid juures, kui tüdruk ellu ärkas. Jairus ei olnud Jeesust ära saatnud, kui oli tundnud, et on liiga hilja midagi tüdruku heaks teha. Jairus jäi usus kindlaks ja isegi kui kõik näis olevat kadunud, uskus ta ikka, et Jeesuse jaoks ei ole miski võimatu. Usus kindlaks jäämine saab alati tasu.
Minu palve
Aita mul, kõigeväeline Jumal, alati uskuda, isegi kui mu usk tõsiselt proovile pannakse!
In English