Inimlik uhkus sosistab meile kõrva, et suudame oma probleemid ise ära lahendada, kui me vaid piisavalt pingutame. Mulle meenub aeg, mil minust sai adventist. Olin siis 19-aastane. Ma vaatasin kirikus ringi ja jõudsin järeldusele: milline segadus!
Uskusin, et tean, milles on viga. Teie, adventistid ja ka teised kristlased, polnud lihtsalt piisavalt pingutanud. Kui te oleks natukenegi rohkem vaeva näinud, oleksite palju edukamad ning oleksite praegu juba võib-olla täiuslikud. Sel hetkel oma elus tõotasin olla esimene täiuslik kristlane pärast Jeesust. Minu edus polnud kahtlustki. Nagu noor Martin Luther ja keskaegsed mungad, asusin ka mina oma käitumise ja pingutustega patu draakonit alistama. Ja püüdsin, kogu südamest.
Kuid vähem kui kümne aasta pärast loobusin, olles täielikult läbi kukkunud. Järgnesid aastad, mil olin julgusetu ning ütlesin lahti sellest, mille teadsin tõe olevat.
Alles hiljem kohtasin risti Jeesust. Ma olin olnud adventist, kuid ma ei tundnud Teda. Seega pidin kahetsema oma enesekindlust, seda, et olin otsinud päästmist nii nagu variserid.
Sel ajal mõistsin, et ainus võimalus patu võitmiseks on kogu oma tahte Jumalale loovutamine ja Tema tahte ja tee oma ellu vastuvõtmine. See tee on ristitee.
Just rist on Jumala vastus patuprobleemile. Kui inimesed oleksid suutelised pattu enese jõu abil võitma, poleks Jeesusel olnud vaja tulla. Tema ristisurmal poleks olnud otstarvet.
Need, kes ei mõista patu sügavust ja suurust, püüavad end ikka veel oma pingutuste abiga päästa. Kuid nagu Paulus, Martin Luther ja arvutu hulk teisi, seisavad ka nemad varem või hiljem silmitsi läbikukkumisega. Alles siis on nad suutelised tõeliselt kahetsema (oma enesekindlusest loobuma) ja pöörduma alistunult Jumala poole.
In English