Rõõmusõnum Patmoselt

Jeesus ütleb: „Ära karda, mida sul tuleb kannatada!” Miks? Sest „armastuses ei ole kartust, /---/ täiuslik armastus ajab kartuse väl-ja.” Ja „meie armastame, sest tema on meid enne armastanud” (1Jh 4:18, 19).

Need, kes kardavad Jumalat, on andnud end Tema kontrolli al-la ega lase kellelgi teisel end muretsema panna. Nad on õppinud Teda kõiges usaldama, kuna Tema tunneb kõiki olukordi. Ta ei luba meile juhtuda midagi sellist, mis meile suures plaanis kasuks ei tuleks. Ja ta ei luba meile tulla midagi sellist, millega me toime ei tuleks, kui me suhtleme Temaga.

Mõnikord satume olukordadesse, mis käivad meil üle pea. Kuid me ei pea siiski kartma. Kas sa mäletad lugu sellest, kuidas ma sukeldusin? Ma olin nädal varem oma jalga vigastanud ja ma olin väsinud. Otsustasin vahepeal sukeldumisest puhata ja seista, nina veepinnal. Kuid siis ma avastasin, et ma ei saa oma plaani teosta-da, kuna vesi oli sügavam, kui ma arvasin, ja kallas oli 400 meetri kaugusel.

Mõistnud, et mul ei ole jõudu ise tagasi minna, tekkis mul paanika. Neelasin ookeanivett ja olin kindel, et mu elu on läbi. Järsku tundsin jala all kivi, mis oli just nii suur, et sellel tasakaalu hoida. Siis ujus minu naine minu juurde ja suutis mind püsti hoi-da. Varsti saabus professionaalne abi ja ma sain turvaliselt kaldale.

Peamine mõte, mis kaldale jõudmise hetkel minu peas vasar-das, oli, et Jumalal peab minu elu jaoks eesmärk olema. Jumalal on minu eluks põhjus ja Ta oli sekkunud, et ma selle saavutaksin. Meie tänase salmi juures on kõige asjakohasem, et see vahejuhtum on võtnud ära minu hirmu. Ma tean, et Jumal kontrollib minu elu. Sa võid öelda, et ma elan laenatud ajas, nii et ma tõesti ei pea enam kartma.

Umbes aasta hiljem jalutasin kohas, kuhu turistid väga sageli ei satu – Jeruusalemma linna hüljatud muslimialal. Minu üliõpilased nägid, et ma jalutan üksi, ja peitsid end nurga taha. Kui ma sealt möödusin, kargasid nad karjudes välja, nagu sooviksid nad mind tappa. Ma ei teadnud, kes nad olid, kuid ma ei reageerinud. Nen-de ja endagi üllatuseks ma ei kartnud.

Ma ei kavatse olla rumal ega minna kohtadesse, kuhu ma ei kuulu, ent kui Jumal valitseb minu elu üle, ei pea ma kartma. Kui Tema on minuga ja mul on aeg minna, siis las nii ollagi. Ma ei pea muretsema selle pärast, millal see juhtub. Kartus ei valitse enam.

Issand, tänan Sind nende aegade eest, mil ma instinktiivselt elan usus. Kasvata minu usku.