Rõõmusõnum Patmoselt

Ma sündisin Manhattani idaosas ajal, mil see piirkond oli veel vaene. Ma kasvasin eeslinnas ja käisin Manhattani kirikus. Ma mõtlesin, et kui keegi suudab autot juhtida New York City’s, siis suudab ta seda teha igal pool. Mulle meeldis see, kui riigi teistest kohtadest tulnud inimesed tardusid paigale, samas kui mina sõit-sin oma autoga eluohtlikul kiirusel, sööstes liikluses siia-sinna. Ma olin kindel, et minu juhtimisoskus on parem kui kõigil neil, kes olid õppinud autot juhtima maailma vähem huvitavates paikades.

Aga kui ma sain vanemaks, andis Jumal mulle võimaluse reisi-da ja ma avastasin, et minu autojuhtimisoskus oli siiski võrdlemisi piiratud. Kuigi New Yorgi autojuhid on kiired ja sageli hoolima-tud, ei ole nad midagi Pariisi või Rooma juhtidega võrreldes. Ja kui päris aus olla, ei saa mitte kedagi võrrelda Venezuela Caracase taksojuhtidega!

Minu jaoks on kõige raskem autot juhtida endistel Suurbritan-nia asumaadel, nagu Austraalia, Uus-Meremaa ja Lõuna-Aafrika. Seal ei sõida inimesed mitte ainult vasakul teepoolel, vaid juht istub paremal pool ja käiku peab vahetama vasaku käega! Ja mõ-telge, mis tunne on istuda vasakul pool ja avastada enda jaoks imeline briti pärand nimega ringtee. Selle asemel, et kõik ristmikul peatuksid, tõmmatakse sind nendes riikides kõik-sõidavad-vabalt-ringis-mängu ning lastakse sellest ringmängust välja kusagil mujal, mõnikord isegi õiges teeotsas! Kuigi ma arvasin, et nendes kohtades sõitmine on vahva, tegin ma samas palju rumalaid vigu, mis muutsid mu New Yorgi enesekindluse alandlikkuseks.

Kui Johannes sai Patmose saarel nägemuse, ei olnud ta oma ta-vapärases keskkonnas. Ta oli kaugel eemal oma mineviku muga-vast rutiinist. Ja muutused tema elus tähendasid kogemusi, mida ta nimetas viletsuseks. Nii raske kui tema elu Patmosel ka oli, me teame, et Jumal viis ta sinna.

Kui elu on rutiinne, on kerge tunda, et meie käes on kontroll, justkui suudaksime toime tulla kõigega, mis tuleb. Nii võime üsna kiiresti kaotada vajaduse Jumala järele. Seega viib Jumal meid mõnikord eemale meie tavapärasest elust ja paneb meid kohtadesse, kus me sõltume rohkem Temast. Lõpuaja lähenedes leiavad Jumala järgijad end uutest ja väljakutsuvatest olukordadest. Selle tulemusena toetuvad nad Temale, rohkem ja täielikumalt kui kunagi varem.

Issand, aita mul Sind meeles pidada headel ja rikkalikel aegadel. An-na mulle kogemusi, mis valmistaksid mind kõigeks eesolevaks, hoia minus alandlikku vajadust Sinu järele.