Alates sellest ajast, kui mu õde otsustas teisele poole maakera kolida, olen ma temale eriliselt Taevaisa kaitset palunud. Ühel õhtul õega telefonitsi vesteldes rääkis ta mulle, mis oli temaga juhtunud eelmisel päeval. Ta sõitis oma autoga ühes asulas ja tahtis pöörata peateele. Vaatas vasakule, ühtegi sõidukit näha ei olnud, tee oli vaba. Aga hetkel, mil ta tegi pööret, kihutas temast mööda auto. Õnneks jõudis ta veel viimasel momendil pidurdada. Mööda vuhisenud autos istunud juht arvas vist küll, et ta on ringrajal, sest kiirus oli meeletu. Kokkupõrkest jäi väga vähe puudu, sest Taevaisa pani käe vahele. Edasi vesteldes selgus tõsiasi, et mina olin sel hetkel, kui õde autot juhtis, õhtupalvet teinud. Hämmastav, minu väike palve ja tõesti Jumal kuuleb seda ning täidab kohe.
Alati ei tule vastus kohe, vahel peab ootama. Mina tavaliselt tahan kohe kõike saada ning kannatlikkusest jääb puudu. Võib juhtuda, et hakkame ise tegutsema ja asja lahendama. Kohe tuleb meelde lugu Aabrahamist ja Saarast. Jumal ütles Aabrahamile, et tema järglasi saab olema nii palju kui tähti taevas. Aga kui kaua sa jaksad oodata, pea juba hall ja last ei kuskil! Inimlikult vaadates tundus, nagu peaks tegutsema hakkama. Nende lugu lugedes me näeme, et kauaoodatud laps tuli, aga enne seda jõuti väga palju segadust külvata. Ja neid oma tegevuse vilju andis süüa veel päris kaua.
Kõige jaoks on oma aeg.
Marge Valb
In English