KRISTUS ON KÕIK

Smürna piiskop Polikarpos, kes elas 2. sajandi alguspoolel, toodi vana mehena Rooma asevalitseja ette.

„Me saadame su pagendusse,“ ähvardas asevalitseja.

Vana mees vastas: „Te ei saa seda teha, sest ma olen kodus kõikjal, kus on Kristus“

„Siis me võtame su vara ära.“

„Kuid mul ei ole midagi. Ja kui ka oleks ja te selle võtaks, oleksin ma ikka rikas, sest mul on Kristus,“ ütles Polükarpos.

„Siis me rikume su hea nime,“ karjus asevalitseja.

„See on juba läinud,“ ütles kristlane häirimatult, „sest ma olen juba kaua pidanud seda rõõmuks, et mind kõiges Kristuse pärast halvustatakse.“

„Ma panen su siis vangi.“

„Sa võid teha nagu tahad,“ vastas Polükarpos „kuid ma olen alati vaba, sest seal, kus on Kristus, on täielik vabadus.“

Lõpuks kuulutas asevalitseja: „Siis ma võtan su elu.“

„Juba ammu peitsin ma selle koos Kristusega Jumalasse ja kui saabub rõõmus ülestõusmispäev, siis elan ma koos Temaga igavesti aus.“

Rooma asevalitseja pidas oma lubadust ja ohverdas Polükarpose elu, kuna piiskop uskus Jumalasse.

Polükarpose tunnistus peegeldas tema veendumust, et „Kristus on kõik ja kõiges.“ Ta uskus Jeesus Kristuse reaalsusesse ja pühendas kogu oma elu täielikult Temale. Polükarpose jaoks oli Jeesus kõik, kõigeks piisav Päästja.

Meil kõigil on eesõigus teha Kristus oma elus reaalseks. Tegelikult võib iga meie tegevus peegeldada tõsiasja, et Kristus on meie juures, et Ta käib meie kõrval, et Tema on „kõik ja kõiges“, et Ta on meie jaoks kõik. „Kõik see võib rahuldada inimhinge vajadusi ja igatsusi, sest see maailm ja tulevane maailm on kõik Kristuses“ (Kristuse tähendamissõnad, lk. 115). Kui panen Kristuse oma elus esikohale, tunnistan teistele, et ma usun, et Ta on mu pidev kaaslane ning vältimatu vajadus minu elus. HMSR