Tarkuse armastus

Jumal lõi inimese mõistuse ja vaba tahtega olendiks. Veelgi enam, Ta lõi meid selliseks, et mõtlemine on meile väga meeldiv tegevus, nii meeldiv, et seda võib lausa armastama hakata. Muidugi on see tore ja küllap Jumal soovibki, et inimene armastaks mõtlemist ja tarkust. Aga! Mis juhtub siis, kui inimene hakkab tarkust rohkem armastama kui Jumalat ja kõike, mis Temast lähtub, sealhulgas tõde? No siis juhtubki niisugune õnnetus nagu juhtus Platoni, Aristotelese ja teiste nendesarnaste filosoofidega.

Siiski tuleb tunnistada, et need inimesed väärtustasid tarkust ja püüdsid seda arendada, saada targaks. Selles mõttes olid nad ju sarnased ka ühele kõige targemale mehele, kes kunagi on elanud: Saalomonile. Või siiski... Saalomon sõnastab oma kuulsa palve tarkuse pärast järgmiselt: „Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?” (1Kn 3:9). Siin sisaldub reaalselt, praktiliselt see põhimõte, mille ta on andnud juhatuseks kõigile neile, kes otsivad tarkust.

Saalomon vajas ja otsis sõnakuulelikku südant, kanalit, võtmaks vastu Jumala juhtimist ja arukust, head mõtlemisvõimet, saamaks aru asjadest, nende sisust, mõttest ja väärtusest. Ja Jumal ütles temale: „Sellepärast et sa palusid seda ega palunud enesele pikka iga, rikkust ja oma vaenlaste hinge, vaid palusid mõistust, et kuulata, mis õige on, siis ma teen, vaata, nagu sa ütled: näe, ma annan sulle targa ja mõistliku südame, nõnda et sinu sarnast ei ole olnud enne sind ega tõuse sinu sarnast ka mitte pärast sind....” (1Kn 3:11–12).

Saalomon saigi kõige targemaks inimeseks, kes iial on elanud.

Paluge kindlasti Jumalalt tarkust ja arukat südant, kuid mitte nii, nagu seda otsisid omaaegsed kuulsad filosoofid – oma mõtlemisvõime ülistamiseks, vaid nagu Saalomon: „Anna oma sulasele sõnakuulelik süda.” Paluge tõelist tarkust, et kuulda, mis õige on ja teha vahet heal ja kurjal.

T. K.