Roosa merekarp

Mu peos on merekarp – suur, roosa, omapäraste keerdude, sarvekeste ja lohkudega, isemoodi pärlmuttersisuga. See on pärit soojast merest ja juba väljanägemiselt eksootiline. Tõstan merekarbi kõrva juurde ja kuulatan – kohiseb.

„Kas kuuled? See on ookean. Ei, mitte meri, vaid ookean. See on ookeanist pärit,” kinnitab hea tuttav.

Kuulatan veelkord. Pingsalt. Jajah, kõlab teisiti kui meri. Kõlab suurelt ja võimsalt.

Te mõtlete, et olen jabur. See, mis merekarbist vastu kajab, pole ju mitte midagi muud, kui mu enese vere voolamise müha, mis karbi keermetes tagasi peegeldudes nii tugevaks võimendub. Et kas ma siis ei tea?

Tean. Tean küll. Ja ometi kuulen ookeanimüha. Ja kinnitan seda oma tohtrist heale tuttavale. Kes, muide, ka teab tõde. Ja ta silmis on rõõmus helk – me mõistame teineteist. Siin pole tähtis see, mida tead. Siin on tähtis see, mida tunned. Ja see ühine tundmine seob meid.

Tean küll, et teadmine on see, millele tuginemine annab kindluse tegemistesse ja kaljuse pinna jalge alla. Mõistmine ja arusaamine on olulised, kuid vahel tuleb vaadata arusaamisest kaugemale. Nii nagu Iiob ja Taavet seda suutsid, kui tunnistasid, et Jumala teed ja ettevõtmised on inimhinge jaoks kaugelt mõistetamatud. See on lootus. See on usk. See on usaldus. See on unistus. Lootus, usk, usaldus ja unistused kannavad meid ka siis, kui mõistus ütleb, et väljapääsu pole. Nagu merekarp, milles võib kuulda ookeanimüha. Nagu vihmapiisk, milles peegeldub imeline suur maailm. Nagu ingel, keda ei näe, kuid kes siiski käib kõrval. Nagu Isa käsi mu peos, ehkki seda teistele näidata ei saa, nagu… nagu suur roosa merekarp, mis kannab mind üle nähtava ja mõistuspäraselt argise sinna, kus on Taevane Isa.

Anne Vahtramäe