5. Moosese 13:2−4
Kahjuks oleme meie, inimesed, kergesti mõjutatavad. Aastaid tagasi üritas üks sõber mind õhutada minema religioossetele koosolekutele, kus tehti „tunnustähti ja imesid“.
„Sa pead seda nägema,“ nõudis ta.
Tema elevus oli piiritu. Olin juba neist koosolekutest kuulnud ning teadsin kindlalt, et seal kõneldav oli täielikult ebapiibellik. Rääkisin oma muredest ja sõber kummutas need kiiresti: „See peab olema Jumalalt!“ väitis ta. „Keegi, keda ma ei tunne, andis mulle ühel õhtul kirja ja ütles, et Jumal oli andnud talle sõnumi spetsiaalselt minu jaoks. Kui kirja avasin, ei olnud selles ainult mu nimi, vaid ka intiimseid üksikasju minu elust, mida keegi ei saanud teada. Kuidas sa seda selgitad?“
„Lihtne,“ vastasin ma ja viitasin 5. Moosese raamatu 13. peatükile. „Kas sa arvad, et ainult Jumal näeb sinu eraelu? Või on võimalik, et ka langenud inglid hoiavad sul pilku peal?“
Ime ei ole tõend Jumala kaasatusest, eriti lõpuajal. Me ei tohi kunagi unustada, et viimastel hetkedel enne Kristuse tagasitulekut teevad esimene ja teine metsaline imesid, lastes isegi tulel taevast alla tulla. (Ilmutuse 13) Need on „tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde“. (Ilmutuse 16:14)
Kui inimesed väidavad, et neil on prohvetlik and ja nende ennustatu isegi toimub, peame alati meeles pidama, et ennustusvõime ei ole ainus test, mida peame kasutama. Kui nende sõnum läheb Pühakirjaga vastuollu, ei ole nad saanud Püha Vaimu andi, sest Vaim ei räägi vastu sellele, mida Ta on Piibli autoreid kirjutama inspireerinud. Kui nende „töö“ mõju juhib inimesed tõest eemale, mitte selle juurde, siis võime olla kindlad, et me ei tohi nendega tegemist teha.
Minu sõpra pimestas miski, mis paistis olevat üleloomulik sõnum. Võib-olla oligi, kuid suure võitluse valelt poolelt. See meenutab meile, et Pühakiri on meie usu ülim autoriteet, ainus ohutu koht, kui maailma lõpp meie peale tormab.
In English