Jeesuse tõelisi järelkäijaid on kõige ootamatumates kohtades. Meie meediatööga „Jesus 101“ tegelejad said hiljuti imelise kirja ühelt vangilt, kes kirjutas vastuseks pärast meie brošüüri „Luke: Salvation for All“ („Luuka evangeelium: pääste kõigile“) lugemist. Ta kirjutas: „Kuigi ma olen vangis, on mu hing vabastatud!“ Ta lõpetas oma kirja rõõmsa hüüatusega. Kui seda lugesin, tuli mulle pähe, et mõned inimesed vanglas tunnevad end vabana, samas kui teised kirikupingis võivad end tegelikult vangistatuna tunda. Paras paradoks, eks?
Matteuse 21:31 on üks kõige šokeerivamaid salme Uues Testamendis. See kuulub tähendamissõnasse kahest pojast, millega Jeesus vastas ülempreestritele ja vanematele, kes kahtlesid Tema autoriteedis (vt Matteuse 21:23). Tähendamissõnas esitab mees oma kahele pojale üleskutse minna viinamäele tööle. Esimene poeg vastab eitavalt, kuid hiljem kahetseb oma vastust ja läheb (salm 29). Teine poeg vastab jaatavalt, kuid muudab siis meelt ega lähe (salm 30). Jeesus küsis neilt: „Kumb neist tegi isa tahtmist?“ ja nad vastasid: „Esimene.“ (salm 31) Jeesus ütles välja šokeeriva tõlgenduse: „Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki!“ (salm 31) Kõige vähem tõenäolised olid uskunud, kuid ülempreestrid ja vanemad ei olnud (salm 32). Maksukogujad ja prostituudid, keda vaimulikud juhid põlgasid (vt Luuka 18:11), pidid saama Jumala riiki enne Seadust järgivaid, hingamispäeva pidavaid preestreid ja vanemaid. Neil, kes olid vaimulikust sugupuust ja põlvnemisega, oli oht Jumala riigist välja jääda (vt Matteuse 8:11, 12). Kõige otsesemas mõttes olid viimased esimesed ja esimesed viimased. Jeesuse üleskutse on mõeldud igaühe jaoks meist, ükskõik kas peame end religioosseteks või ebatõenäolisteks järelkäijateks. Evangeeliumides on religioosne rahvas alati suurimas ohus, sest nad ei tunnista oma vajadust. Vastakem ustavalt Jeesuse üleskutsele, uurigem oma südant ja võtkem vastu Tema arm, mida keegi meist ei vääri.
Minu vastus:
In English