Tema toimetab kõik hästi II

See oli hea algus. Möödus paar päeva vanaviisi – enesesüüdistuste ja muretsemise tähe all, vahepeal kogesin Issanda rahu, seejärel hakkas kõik otsast peale. Ja siis …

Triikisin pesu ja muretsesin, tundes ääretult ebameeldivat sisemist rahutust. Ootamatult tulid meelde Jeesuse sõnad: „Aga kes teie seast võib muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata?” (Mt 6:27). Tõepoolest! Mina küll ei suuda. Mille ime pärast ma siis muretsen?

Sellele järgnes vabanemine, rahu ja tohutu tänutunne Issanda vastu.

Mäletad: „Olen kindel selles, et see, kes teis on alustanud hea töö, viib selle lõpule Kristuse Jeesuse päevani” (Fl 1:6)? Või seda: „Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri” (Ps 18:30)? Või siis: „Suurem on see, kes on teie sees, kui see, kes on maailmas” (1Jh 4:4)?

Mida ma olen õppinud ja miks ma sellest kirjutan? Õppisin ennast paremini tundma. Äärmuslikes olukordades tuleb välja see, mille olemasolust me sageli teadlikudki pole. Olen alati mõelnud, et anna inimesele võimalus ja sa näed, mis tema sees tegelikult on. Mina nägin enda sisse.

Normaalse enesehinnangu puhul näeme end alati paremas valguses, kui me tegelikult oleme. See, mida mina nägin, oli hirmutav ja ebameeldiv. See võttis julguse. AGA – julguse hävitamine ei ole Issanda töö oma laste juures. Sellega tegeleb keegi teine. Issand ei näita meile meie pattu selleks, et meid hävitada, vaid et meid päästa:

„Ja kui Ta tuleb ning räägib sinu ja minuga, siis sellepärast, et ta soovib meid muuta. Kuid ta ei saa muuta pattu, eks ole nõnda? Seega näitab Ta meile patu sügavust ja laiust ainult ühel põhjusel: Ta tahab meid sellest päästa ja meid muuta. Kas peame siis kaotama julguse, kui Ta meile meie pattu näitab? Ei! Tänagem Teda, et Ta soovib meid muuta; ja Ta soovib seda nii väga, et tahab meie patud kõrvaldada nii kiiresti kui võimalik.” (A. T. Jones, „General Conference Bulletin,” 1893, lk 205; tsit R. Wielandi raamatust „1888. a. kuulutus”).

Jana Rosin