Kes on õnnelikud, õnnistatud, õndsad? Kindlasti oled kuulnud seda klassikalist lugu: „Ühel kuningal oli piinav vaevus ja talle öeldi, et ainus ravi selle vastu on leida rahulolev mees, võtta tema särk ning kanda seda ööl ja päeval. Käskjalad saadeti kuninga valdusi läbi otsima, et leida selline mees ja tuua temalt särk. Möödusid kuud. Pärast riigi põhjalikku läbiotsimist tulid käskjalad ilma särgita tagasi. „Kas leidsite minu riigist rahuloleva mehe?“ küsis kuningas. „Jah, kuningas, leidsime, kogu riigis on ainult üks selline.“ „Miks te siis tema särki ei toonud?“ nõudis kuningas. „Isand, sel mehel ei olnud särki.““*
Ühes oma kuulsaimas jutluses − mäejutluses (Matteuse 5−7) −
kuulutab Jeesus välja kuningriigi manifesti, millest toob välja need, kes on tõeliselt õnnistatud. Üheksas õndsakskiitmises pöörab Jeesus maailma väärtused pea peale, alustades tänase pühendustekstiga: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed.“ (Matteuse 5:3) Judaismis olid vaimu poolest vaesus ja materiaalne vaesus lähedalt seotud mõisted (vt Luuka 6:20), sest see on tavaline mõtteviis nende puhul, kel on raskusi ots otsaga kokku tulla. Jumal on alati osutanud erilist hoolitsust vaeste ja vaevatute suhtes (vt Psalmid 9:19). Tegelikult oli Messia missioon, mis täitus Jeesuses, suunatud vaestele: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit.“ (Luuka 4:18; vt ka Jesaja 61:1). Kuidas sai vaeseid ja vaimust vaeseid õnnistatuks nimetada, kui maailm austas jõudu ja võimu? Selle konkreetse õndsakskiitmise olevikuvorm on oluline: „sest nende päralt on taevariik.“ (Matteuse 5:3) Mitte tulevikuvorm nagu teistes õndsakskiitmistes. Vaimust vaestel pole üksnes tulevast pärandit, vaid nad saavad kuningriigi õnnistustest osa praegu, olevikus. Vaestel pole muud ressurssi ega lootust kui see, mida on tõotanud Jumal. Ja kui kõik, mis meile on jäänud, on Jumal, siis mõistame, et Jumal on rohkem kui piisav. Jah, me oleme õnnistatud!
Minu vastus:
* Paul Lee Tan, „Encyclopedia of 7700 Illustrations“ (Rockville, MD: Assurance Publishers, 1979), 272, 273.
In English