Mõtted tänaseks
Mitu sajandit pärast tõotatud maa hõivamist ei olnud Iisraelil kuningat, kuid kriisiaegadel olid juhid, kes andsid kätte suuna ja kellest said väejuhid lahingutes ümbritsevate rahvastega, näiteks vilistitega. Jair oli üks neist kohtumõistjatest. Meile ei ole öeldud, kui palju naisi tal oli, kuid loos mainitakse, et tal oli lausa kolmkümmend poega. Ta andis igaühele neist võimu ühe väikse linna üle ja ühe eesli.
Mida me sellega peale hakkame? Kas see on jõhker näide sellest, mida tänapäeval nimetame onupojapoliitikaks − oma lapsed saavad head töökohad? Kõigile kolmekümnele pojale eesli hankimine pidi Jairile märkimisväärse summa maksma minema. Kas Jair tasus selle oma taskust või kasutas selleks mingit maksuraha või väljapressimist? Pidagem Jairi süütuks ja oletagem, et ta tegi seda oma nime austamiseks ('ta valgustab'). Kas ta tahtis õpetada oma poegadele, kuidas vastutada? Kas ta sellepärast andis igale pojale võimu ühe väikese linna ja selle ümbruskonna üle? Ja tõenäoliselt ei peaks me nobedalt järeldama, et eesli omamine oli ekstravagantne luksus. Eesel ei olnud vaid isiklikuks mugavuseks, vaid ka kauba kandmiseks. Kas võiks Jairi kavatsus olla õpetada poegadele, et nad peavad tegelema vajalike asjade hankimisega nendele, kelle ees on neil eriline vastutus?
Kuidas iganes see oli, paratamatult mõtleme sellele Inimesele, kes palju hiljem sarnase transpordivahendiga Jeruusalemma sisenes ja oli valmis meie kõigi koormaid kandma.
Minu palve
Armas Jumal, valmista mind võtma vastutust teiste eest!
In English