JEESUSE LAENATUD HAUD

Astugem Jeesuse hauda. See oli kallis haud, kuid ometi oli see laenatud. Sellise haua tegemiseks pidid töömehed palju vaeva nägema, sest see oli uuristatud kaljusse ning enamasti said sellist hauda endale lubada vaid rikkad inimesed. Kuid Jeesus asetati sellesse, kellegi teise hauakambrisse. Jeesus oli vaene mees, Tal ei olnud kohta, kuhu “oma pead panna” (Mt 8:20). Tal ei olnud oma maja, vaid Ta puhkas teistel inimestel külas olles. Kui Ta läks järvele tunnistama, siis laenas Ta paadi kelleltki teiselt ning isegi Jeruusalemma sõitmiseks pidi Ta laenama kellegi teise eesli. Kuid ometi maeti Ta rikka inimese hauda. Üks Jeesuse järgijatest – Joosep Arimaatiast – oli lasknud selle haua enda ja oma pere matmispaigaks teha. Kuid Jeesus muutis selle universumi Kuninga hauaks.

Joosep ei jäänud veel sellepärast oma hauast ilma, et ta selle Jeesusele laenas. Kolme päeva pärast sai ta selle jälle tagasi. Miks pidi Jeesusel olema laenatud haud? Aga selleks, et näidata, et kõik Tema patud olid laenatud patud – need olid meie patud – nii pidigi Ta lamama laenatud hauas. Jeesusel ei olnud oma patte, Ta ei olnud midagi valesti teinud. Kuigi patuta, võttis Ta kõik minu ja sinu patud enda peale. Ta talus meie südamevalu ja kandis meie kurbuse iseenda ihus ristipuule. Ning kuna need olid vaid Temale peale pandud ja mitte Tema enda patud, siis pidi ka haud olema kellegi teise oma. See kuulus Joosepile, mitte Jeesusele.

Kõik mehed ja naised, poisid ja tüdrukud on patused ning Tema kannatas seda surma, mis pidi osaks saama igale patusele. Meie pärast langetas Ta ristil pea. “Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, kurbuste mees ja murega tuttav” (Js 53:3, KJV), kuid ometi maeti rikka mehe hauda. Meie Päästja lamas mõrvatuna hauas – ja kuidas me üldse suudame seda väljagi öelda – meie oleme Tema mõrtsukad! Igaüks meist peab mõistma, et see olin mina, kes Ta surmas – minu käsi torkas oda Ta südamesse. Minu teod tapsid Ta. Mina osalesin oma armsa Sõbra ristilöömisel, Sõbra, kes kõigele vaatamata armastas ja armastab mind veel nüüdki lõpmatult!” Tema asendussurm meie eest päästab meid kõiki. Me peame sügavalt tänama ja armastama Teda, kes meid päästis!

H. M. S. Richards, Jr.