Kui Jeesus asetas oma järgijate õlule missiooni maailma suhtes, tehes oma jüngritest maa soola ja maailma valguse, siis usaldas Ta neile tegelikult selle ülesande, mis oli varem kuulunud iisraeli rahvale.
Vana Testamendi päevil oli iisrael Jumala lepingurahvaks, iisrael, kes oli „valguseks rahvastele“ (Js 42:6, RSV). Iisrael oli Jumala kallis, püha ja valitud rahvas. Jumal oli andnud iisraelile missiooni kogu maailma suhtes. Lõpuks pidid kõik rahvad nimetama „Jeruusalemma „Issanda aujärjeks“ ja kõik rahvad kogunevad sinna, Issanda nime juurde Jeruusalemma; ja nad ei käi enam oma kurja südame kanguse järgi“ (Jr 3:17). „Kõik, kes ... pöördusid ebajumalakummardamisest tõelise Jumala teenimisse, pidid ühinema Tema valitud rahvaga. Kui iisraeli rahvaarv suurenes, pidid nad oma piire avardama, kuni nende riik oleks hõlmanud maailma.“ (Kristuse tähendamissõnad, 290).
Ent iisrael ei täitnud seda Jumala eesmärki, mistõttu Jeesus usaldas oma missiooni oma järgijatele. Vahest on see mõte kõige selgemalt väljendatud tähendamissõnas viinamäe rentnikest (Mt 21:33–46).
Selles tähendamissõnas istutab maaomanik viinamarjaistanduse ja annab selle aednike kätte rendile. Kui ta saadab oma sulased välja renti koguma, siis neid koheldakse julmalt. Lõpuks saadab ta oma poja, kelle nad tapavad. Tulemus on see, et „Ta hukkab need kurjad kurjal kombel ja annab viinamäe teiste rentnike kätte“. Seejärel võtab Jeesus oma õppetunni kokku sõnadega: „Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab“ (salmid 41–43).
See „rahvas“ on loomulikult kristlik kogudus, keda on kutsutud „pühaks rahvaks“ ja „omandrahvaks“, kes tunnistavad Jumalast terve maailma ees. Seega – „need, kes on (Jeesuse) usust, on Aabrahami lapsed“ ja „Jumala Iisrael“ (G1 3:7; 6:16).
See on kogudus, kellele langevad osaks kõik Vana Testamendi õnnistused, kuid mitte üksnes õnnistused. Kogudusena – see tähendab sind ja mind – kanname nüüd ka vastutust täita iisraeli ülesanne olla valguseks maailmale.
In English