Keegi ei saa süüdistada Jeesust huumorimeele puudumises, kui Ta vaatas oma jüngreid ja ülejäänud „kogudust“ ehk kuulajaskonda. Ta tundis neid samamoodi nagu meidki. Ja Ta teadis, et mõnel Tema järelkäijaist on kriitikameel ning nad otsivad teiste koguduseliikmete silmast pidevalt saepurupinnukesi, käies ise ringi, korralik plank silmakoopast tolknemas.
Miks on nii, et neil, kel on oma elus nii ilmselged probleemid, on nii suur koorem teiste asjade korda ajamiseks? See kehtib nii perekonnas, koguduses kui ka kõigis teistes eluvaldkondades.
Taas esitab Jeesus oma ametissepühitsemise jutluses olulisi põhimõtteid, kuidas elada Tema kuningriigis. Ent nüüd on Ta nihutanud fookuse kristlase suhetele teistega.
Siin näeme Jeesust tegelemas meie kui inimolevustega igapäevaelus praktiliselt, elulähedaselt. Tema näited pole üksnes mõjuvõimsad ja meeldejäävad, vaid ka elutruud. Kellel pole olnud kahtlase väärtusega „eesõigust“ saada nõu kelleltki, kelle probleem on kümme korda hullem?
Kui pindudest ja palkidest on piisavalt räägitud, on oluline täheldada, et tegelikult on meil vastutus teiste inimeste ehtsate pindude eest (mitte nende eest, mis põhinevad meie vildakal arusaamal).
Aga ära unusta, et meid on kästud pinde eemaldada alles siis, kui oleme palgid edukalt kõrvaldanud. Teisisõnu, me peame paluma, et Issand aitaks meil ennast näha ja oma probleemid kõrvaldada enne, kui püüame alandlikult teisi aidata. Raamatus „Thoughts From the Mount of Blessing“ on hästi öeldud: „Sa ei saa teisi muutvat mõju avaldada enne, kui su enda süda on alandatud ja puhastatud ning Kristuse armuga õrnaks muudetud. Kui see muutus on sinus toimunud, siis on sinu jaoks loomulik olla teistele õnnistuseks, nagu roosipõõsal lõhna levitamine või viinapuul purpursete kobarate kasvatamine.“ (lk 127)
Issand, aita mind minu palkide ja plankudega!
In English