Kui ma kodus kasvasin, tõid vanemad minu pärast palju ohvreid, et saaksin hea hariduse ja kõik vajaliku. Paljud meist suudavad sellega suhestuda, sest lastest saab vanemate prioriteet, isegi olulistest asjadest loobumiseni selle nimel, et hoolitseda laste eest. See saab alguse laste sündimise hetkest ja jätkub sageli isegi pärast vanemate surma, kuna paljud jätavad oma täiskasvanud lastele pärandi.
Jeesus kasutas seda lähedasimat inimsuhet (lapsevanema ja lapse vahel), et õpetada meile Jumala tahtlikkust anda meile kõiki häid asju, mida vajame. „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“ (Matteuse 7:7) See Jeesuse kuulus ütlus sisaldab kolme sünonüümset käsklust: paluge, otsige, koputage. Neile järgneb kolm kinnitust: „Teile antakse … te leiate … teile avatakse.“ Eelmises peatükis on tutvustatud Jumalat kui taevast Isa, kes on ustav ja tahtlik oma laste eest hoolitsema (Matteuse 6:25−34). Nüüd julgustab Jeesus oma järelkäijaid jätkuvalt usaldama Jumala võimekust ületada isegi maiste vanemate heatahtlikkust oma laste suhtes. Jeesus kasutab tüüpilist juudi väitlusstiili qal wahomer („väiksemalt suuremale“), näidates, et kui väiksem on tõsi, kui palju enam on tõsi suurem. Kui maised vanemad, kes on patused, teavad, kuidas anda oma lastele häid ande, kui palju enam on meie taevane Isa tahtlik andma meile häid asju, mida vajame (salm 11). Jeesus viitab mõeldamatule stsenaariumile, kus vanem keeldub andmast oma lapsele tüüpilist Galilea toitu (leiba ja kala) (salmid 8, 9) ja asendab selle millegi ohtlikuga (kivi ja madu). Kui vanemad ei pea seda varianti võimalikuks siis, miks ei peaks me usaldama oma taevase Isa tahtlikkust? Nagu varem mainisime (4. veebruaril) Pauluse sõnadega: „Tema, kes oma Poegagi ei säästnud … kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?“ (Kiri roomlastele 8:32) Usaldagem Tema tahtlikku südant, kes andis ennast meie eest.
Minu vastus:
In English