Maarjal oleks võinud olla selle lühikesele vestlusele ingliga palju võimalikke vastuseid. Üsna normaalne oleks olnud niisugune: „Kas sa arvad, et ma olen peast segi? Kas sa tõesti ootad, et ma käin oma kitsarinnalises kogukonnas ilmselgelt paisuva kõhuga ringi ja räägin käsumeelsetele inimestele, et Püha Vaim tegi mind rasedaks?“
Siinkohal peame panema end Piibli tegelaste nahka. Liigagi lihtne on lihtsalt lugeda lugu, mis juhtus kellegagi, kes on meist oluliselt erinevad. Aga see on vale. See ei ole piibellik. Tegeliku tähenduse mõistmiseks peame end loo sisse panema. Mis tunne oleks sul olnud, kui see oleks juhtunud sinuga või su tütrega? Missugune olnuks sinu vastus?
Philip Yancey küsib: „Mitu korda mõtles Maarja ingli sõnadele, kui ta tundis Jumala Poega üsas põtkimas? Mitu korda seadis Joosep kahtluse alla oma kohtumise ingliga – kõigest unenägu? −, kui ta talus tulist häbi, elades külaelanike keskel, kes nägid selgesti tema kihlatu muutuvat figuuri?“
Malcolm Muggeridge nendib, et meie ajal, kus pereplaneerimiskliinikud pakuvad mugavaid võimalusi parandada perekonda häbistavad „vead“, on „tegelikult nendel tingimustel äärmiselt ebatõenäoline, et Jeesusel üldse sündida lastaks. Maarja rasedus vaestes oludes ja tundmatu isaga oleks olnud ilmselge katkestamise juhtum. Ning tema jutt Püha Vaimu sekkumisest rasestumisel oleks viidanud psüühilise ravi vajadusele ja muutnud raseduse katkestamise veelgi vajalikumaks. Seega oleks meie põlvkond, mis vajab Päästjat võib-olla rohkemgi kui ükski varem eksisteerinud põlvkond, liiga humaanne, et lasta tal sündida.“
Need oleksid olnud normaalsed vastused. Kuid me võime olla igavesti tänulikud, et Maarja nimetas end usu läbi Jumala teenijaks, kes on valmis kannatama oma Issanda teenimise tagajärgi.
Ta andis eeskuju kõigile, kes võtavad vastu tema Poja ja elavad usus Temasse. Nad on maailma mõistes ebanormaalsed, kuid Jumala rahva jaoks normaalsed. Nad on teistsugused nagu nende Issandki.
In English