Rõõmusõnum Patmoselt

Me räägime sageli liiga kergekäeliselt teiste kannatustest, kui me ei ole ise kogenud seda, millest nemad on läbi läinud. Mulle meenub armastatud õpetaja, kelle naine oli vähki suremas. Tema armulikkus iga üliõpilase suhtes, vaatamata tema kohutavale koormale, mida ta iga päev endaga kandis, hämmastas mind. Te-ma elujõud ja arusaamine armastusest, abielust ja kannatustest kristlikus elus andsid mulle mõtteainet. Ma ei soovinud õpinguid lõpetades midagi enamat kui olla tema sarnane.

Olukord muutus hullemaks. Päev päeva järel nägime oma õp-pejõudu üha harvemini, kuna ta pidi hooldama oma haigusest puretud naist. Mõnikord lubas ta meil piiluda sisse oma rahukar-dinate vahelt ja tunnetada valu, mida tema ja ta abikaasa kogesid. Matused olid väga hingestatud, me kõik tunnetasime ja jagasime oma armastatud professori vaimulikku ja emotsionaalset valu. See, kes oli meid meie muredes nii sageli aidanud, vajas nüüd ise tuge.

Ma armastasin ja imetlesid seda meest ning tahtsin nii väga mi-dagi öelda või teha, mis teda aitaks. Ma lasin silme eest läbi joosta oma seitsmel teenistusaastal, mõtlesin kõigile neile säravatele mõ-tetele, mida olin matustel öelnud. Kuid selle hetkeni ei olnud ma tegelikult kaotanud mitte ühtegi endale lähedast inimest. Tädid, onud ja vanemad elasid veel ja minu vanavanemad olid olnud mulle kuidagi kauged.

Ma kutsusin oma õpetaja ühel päeval kõrvale ja jagasin temaga mõningaid teoloogilisi mõtteid, millest lootsin veidi abi tema kao-tusvalule. Tema vastus hämmastas mind. See oli ainus kord, mil nägin teda vihastumas. „Ära tee seda enam mitte kunagi!” ütles ta. „Terakenegi sellest teoloogiast ei ole väärt küünemustagi. Sa ei tea, mis tunne on kaotada oma naine, ja sinu sõnad muudavad olukorra vaid halvemaks.” Kui maa oleks sel hetkel avanenud, oleksin ma rõõmuga sisse hüpanud!

Ainult need, kes on tõeliselt kannatanud, teavad, kuidas kan-natajaid lohutada. Johannes teab, mida nad läbi elavad. Need, keda taga kiusatakse, leiavad endi vahel ühenduse, mis kõrvaldab kõik tõkked. Rass, kultuur ja koguduslikud erinevused ei loe mi-dagi, kui kogetakse evangeeliumi kuulutamisele vastu panemise tagajärgi. Teadmine, et teised on kogenud sama, leevendab meie valu. Ja selle kaudu õpime, kuidas teenida neid, kes kannatavad.

Issand, vii mind eemale edu- ja rikkuseteoloogiatest. Aita mul vastu võtta ka elu raskeid tõsiasju. Aita, et minu haavadel oleks teiste elus tervistav jõud.