Jumal, meie Isa!

Inimlapse suhet oma Jumalaga võrreldakse sageli erinevate peresuhetega. Meie jaoks käegakatsumatu võib muutuda arusaadavaks, kui suudame seda võrrelda millegagi, mis on maiselt kättesaadav. Kogudust võrreldakse naisega ja Jeesust peigmehega ning Kristuse teine tulemine on meie jaoks väljendatud Talle pulmana.

Kuid me pöördume oma igapäevases palves siiski Jumala kui Isa poole. Tema on Isa ja meie oleme lapsed. Lapsevanema ja lapse suhe on ka kõige tugevam inimlik suhe. Ei ole midagi sellega võrreldavat. Olen mõnikord kuulnud, et laste kohta kasutatakse väljendust, et nad on justkui külalised meie juures. Tulevad ja lähevad. Ma mõistan selle idee konteksti, kuid pean seda siiski vigaseks. Lapsevanema ja lapse suhe on ... kuidas nüüd öeldagi ... ebamaine.

Kui kõik teised inimsuhted on loodud valdavalt kahe täiskasvanu vahelise otsuse ja kokkuleppe alusel, siis laps ei ole otsustanud siia ellu tulla. Tema ei ole saanud valida. See seab lapsevanema vastutuse oma lapse ees kõigest kõrgemaks. Iseenda ja teistega võrreldes tuleb oma lapse heaolu ja turvalisus seada tähtsaimale positsioonile.

Suhted on üldse kõige olulisemad katsekivid ja ka väärtused, mida omame. Ning paraku me ebaõnnestume nendega toimetulemisel igapäevaselt. Meie töösuhted on sageli sassis, sõprus tuleb ja läheb ning isekus on tihti see, mille alusel me endale sõpru valime või neist loobume. Abielu on tervele lääne ühiskonnale suure tähtsusega, kuid samas on teada, et üle poolte abieludest lahutatakse. Nende ebaõnnestumiste taga on tõsiasi, et nendes suhetes me oleme valdavalt enesekesksed. Me oleme valinud endale töökoha, mis rahuldab meid või toob taskusse hea palga. Me oleme valinud endale sõbrad, kellega koos olles me tunneme end hästi ja saame emotsionaalselt rikkamaks. Abikaasaks oleme valinud inimese, kes on meile atraktiivne ja teeb meid õnnelikuks. Jah, muidugi, heal juhul me ikka oleme valmis ka kõigis neis suhetes ennast teiste hüvanguks panustama, kuid valdavalt need suhted purunevad siiski sellepärast, et me tunneme, et meie oleme viga saanud ja enesealalhoiu nimel peame need katkestama. Kui sõber või abikaasa petab, siis selle tulemuseks on usalduse kadumine ja suhte purunemine.

Kui laps petab oma ema-isa ootusi, teeb neile haiget, asub kuritegevuse teele, siis nendevaheline side ei kao kuskile. Lapsevanem armastab ikka oma last. Ja erinevalt nendest teistest suhetest valdavalt see meil kõigil ka õnnestub. Me oleme oma lastega eriliselt seotud.

Kuid siis meenutab Jumal, et kui peaks juhtuma, et ka naine hülgab oma lapse, siis on veel üks kõrgem suhe – Jumal ei jäta meid kunagi.

Lauri Beekmann