Teel koju

See oli ühel sombusel novembrikuu hingamispäeval. Rahupäeva lõpuni oli jäänud natuke üle tunni, kui otsustasime isaga minna jalgratastel väikesele looduskäigule.

Tookord võtsime nõuks teha tiir ümber Viljandi järve. Alguses oli sõita mõnus ja lausa lust. Tee oli värskelt asfalteeritud ja sile. Hallil järveveel ujusid luiged.

Kui umbes kolmandik teekonnast läbi sai, arvas isa, et kui tahame enne pimedat koju tagasi jõuda, oleks õige aeg pöörduda tagasi. Tasapisi juba oligi hakanud hämarduma. Ma ei tea, miks, aga ma tahtsin ilmtingimata edasi minna.

Enam polnud rada asfalteeritud ega tasane. Rattad vurasid üle kruusa, kohati ka liiva ja saepuru. Iga hetkega läks pimedamaks. Ka väsimus hakkas tunda andma. Metsa, õigemini suure võsa vahel lookleval teel vaheldusid tõusud, langused. Mingil hetkel avastasin ennast sõna otseses mõttes porimülkast. Ratast tuli käe kõrval lükata, jalad vajusid mudasse ja said läbimärjaks. Mitmel korral oli isa pakkunud siiski tagasimineku varianti, kuid mina tahtsin ainult edasi minna! Kuidagi saime esimesest poriaugust läbi, siis ka teisest ja vist kolmandastki...

Jätkuvalt vilksatasid puude vahelt järv ja teiselpool järve linnatuled. Need olid nii lähedal ja ometi võimatult kaugel. Ja siis ma mõtlesin, et need värvilised tulukesed on nagu „taevakodu pärlid”; silme ette kerkis uus Jeruusalemm. Midagi käegakatsutavat, kuid mitte veel reaalselt käes olevat... Järv oli minu ja säravate tulede vahel. Miskipärast tuli mõte, et järv on justkui patt, isemoodi sillerdav ja ahvatlev, peegelsile – ometigi „surmav”. Ma ei saanud otse üle vee minna, ma pidin oma valitud rajal edasi võitlema. Tundsin end korraga patuse ja määrdununa, kes muudkui sumpab tundega, et enam ei jaksa. Kõige hullemad mudased teelõigud seondusid mu peas selle maailma raskuste ja viletsusega. Nõnda edasi rühkides ja omaette mõtiskledes märkasin, et isa minust eespool sõitis natuke teist rada kui mina. Märkasin ka seda, et tal oli midagi heledat seljas. Tänu sellele teda veel ainult nägingi, kuna ümberringi oli peaaegu kottpime. Miskipärast valisin veidike ülevalpool mäeveeru kulgeva teeraja. Siiani olime kogu aeg koos teineteise järel sõitnud. Enam polnud teda mu nägemisväljas.

Korraga kuulsin suure koera haukumist. Olin üksi ja tundsin, kuidas hirmutunne mu sees võimust võttis. Ma ju ei teadnud, kas koer on ketis või lahti. Igatahes turgatas pähe Taaniel ja lõvide augu lugu. Palusin, et mind kõige kurja eest kaitstaks. Jumal hoidiski. Sain aga järjekordse õppetunni: vahetult isa järel oleksin pidanud sõitma. Pidevalt tulnuks hoida oma silmad tema heledal riietusel. Nii ei oleks ma õigelt teelt kõrvale kaldunud. Siit tolle õhtu olulisim paralleel – Kristusele tuleb vaadata, Tema valguses püsida, mitte õige pisut kõrvalt ja oma teed minna! Ta aitab küll õigele rajale tagasi jõuda, kui seda tõsiselt otsitakse, kuid kindel on see – kõrvalekaldumine toob endaga kaasa abitustunde, hirmu ja mure.

Veel hulga aega kestis meie teekond. Kui viimaks teine järveots paistma hakkas, seega ka ring ümber järve tehtud sai, oli mul imeliselt kerge tunne, vaimselt ja vaimulikult. Olime vapralt jõudnud sihile. Taevaisa oli isiklikult minule kinkinud fantastilise elamuse ja kordumatu, erilise kogemuse. Viimaks ometi olime jõudnud KOJU.

Teele Vari