Murtud mäed

See tekst meenus mulle, kui seisin esmakordselt kõrgmägede jalamil Hamzaabadi (Shahimardani) külast väljudes. See on viimane küla, kuhu tee viib, tõustes Usbekistanis asuvast Fergana orust Himaalaja eelmägedesse Pamiiri mäestikku. Mu ümber ja ees olid tohutud murtud kaljud. Kivikihid olid segi paisatud taevani pürgivateks mägedeks. Näis, et iga hetk võivad need mürakad jälle varisema hakata, aga minu seal olles polnud isegi väikestki maavärinat ja need lahmakad jäid paigale. Ma tundsin, nagu kõnniksin kohutaval surnuaial. Oo, milliseks oli patu tulemusena muutunud imelisele paradiisile sarnanev maailm. Siin, minu jalge all, kilomeetritepaksuse kivihunniku all on veeuputuse-eelne kultuur ja võrratu loodus. Seal on osa veeuputuseelseid hiiglasi, kelle mõistus ja võimed on meile isegi ettekujutamatud, seal on ka nende saavutused nii tehnikas kui ka loomade tõuaretuses ja taime imeliste vormide kujundamises. See tunnetus oli tugevam kui kõrgmägede majesteetlikkuse ilu.

„Veeuputus oli muutnud kogu maapinna. Ilmnes patu tagajärje kolmas raske needus. Kui vesi hakkas alanema, ümbritses mägesid ja kinke tohutu vahuharjaline meri. Kõikjal ujus inimeste ja loomade laipu. Issand ei jätnud surnukehi maapinnale lagunema ja õhku saastama, vaid mattis need maapõue. Metsik torm, mis pidi alandama vett, pühkis kokku surnukehad ja kuhjas nende katteks puid, kaljupanku ja mulda. Ühtlasi peideti maasügavusse hõbe, kuld, väärispuit ja vääriskivid, mis olid kaunistanud maailma enne veeuputust ning mida maa elanikud olid jumaldama hakanud. Veevood kuhjasid varandustele peale paksu kihi pinnast ja mõnda paika kerkis lausa mägi. Jumal nägi, et mida rohkem Ta patuseid inimesi õnnistas ja neile oma rikkusi jagas, seda pahelisemaks muutusid nende eluviisid. Selle asemel, et tänada Jumalat maa heldete andide eest, hakkasid nad jumaldama ande ja põlgama Andjat” (Ellen G. White, „Patriarhid ja prohvetid”, lk 108).

Olev Uuk