Ma ei lahku sinust, ega jäta sind maha

Oli suvi. Mõne aja veetis väike Tanis vanaisa suvekodus. Talle meeldis vanaisaga koos olla, sest vanaisa armastab teda väga. Vanaisal oli palju huvitavaid asju, kuid kõige rohkem meeldis Tanisele „põka”. See oli väike traktor, millele sai kõiksugu tööriistu taha panna. Näiteks, kui oli vaja niita, pandi põkale niidumasin külge, või oli tarvis midagi vedada, haagiti järelkäru põka taha.

Kord oli vanaisal ehituse tarvis kive vaja ja ta läks neid koos Tanisega tooma. Nende tee läks vanavanaema kodust mööda, kus oli parajasti vanaonu oma lastega külas. Möödudes tegid nad seal peatuse ning Tanis jooksis kohe teiste laste juurde. Nendega mängides sattus nii mänguhoogu, et ei pannud tähelegi, kui vanaisa edasi sõitis.

Vähe aja pärast märkas ta pisut ehmudes, et vanaisa oli ilma temata edasi sõitnud, kuid veidi rahunenud, ütles ta kindla lootusega: „Vanaisa ei jäta mind ilmaski maha!” Ja Tanisel oli õigus. Peagi tuli vanaisa tagasi oma kivikoormaga ning võttis ka Tanise põka peale. Nii sõideti rõõmsasti kodu poole.

See väike juhtum tuletaski mulle meelde Joosuale antud tõotust: „Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha!” Meie, kes oleme Jumala lapsed, nii väikesed kui suured, võime Tanisest veel kindlamini öelda: „Taevaisa ei jäta meid iialgi maha!” Kuigi mõnikord näib, nagu oleksime mahajäetud siia kurja maailma oma murede ja vaevadega, kuid Jeesuse tõotus kõlab ikka: „...tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina” (Jh 14:3).

Oo, sinine taevane avarus,

kus lindude, pilvede teed, –

kuu, päikese, tähtede rännakud

on Looja poolt seatud kõik need.

Mu südames ammugi igatsus

on jätta maa mullane pind.

Kui avaneks ometi võimalus,

su poole ma lendaks kui lind.

On maailma patused asukad

küll otsinud võtit, ideed,

et avada kõrguste väravad,

kuid tühja on läinud kõik see.

Uks taevasse siiski on avatav,

kui patune parandab meelt,

vaid rada, mis määritud verega,

on kõrguste poole viiv tee.

Kord avaneb kõrgus ja laskumas

maa peale on helendav pilv,

et viia siit pühad ja ustavad. -

Siis taganeb sinine võlv.

05.08.1999

Evi Lõhmus