Tema toimetab kõik hästi I

Kui kuulsin üleskutset kirjutada hommikvalveraamatusse, mõtlesin, et mul pole midagi kirjutada – mitte seepärast, et mul pole Issandaga kogemusi, vaid seetõttu, et minu kogemused on enamasti sügavalt sisemised, millest on raske teistele rääkida – need pole väliselt dramaatilised, vaid dramaatilised sisemiselt, mis mind isiklikult tohutult õpetavad. Vastasin, et palun Issandalt kogemust, millest kirjutada. Ja see kogemus tuli umbes nädal enne kirjutamise tähtaega.

Kogemus, millest kirjutada tahan, on samuti seesmine, aga arvan, et sarnaste probleemidega enda sees võitlevad mõned teisedki. Loodan, et Issand saab neid minu õppetunniga kinnitada.

Kaks aastat tagasi pidin pea aasta vältel võitlema Issandasse jäämise nimel nii nagu ei kunagi varem. Juhtusin kokku inimesega, kelle soov minuga suhelda muutus erakordselt pealetükkivaks. Ma ei väidagi, et mina ise temaga suheldes vigu ei teinud – kaugel sellest. Aga minupoolsed äraütlemised põrkusid iga kord tema sõnadele: „Aga mina tahan sinuga suhelda.”

Pikapeale hakkas see olukord muutuma täiesti väljakannatamatuks. Palvetasin. Minu sõbrad ja kõik tuttavad, keda ma vähegi usaldan, palvetasid. Asjad ei muutunud.

Ühel hetkel tundsin, et olen kahe vastandliku jõu – hea ja kurja – mängukann. Issand andis küll mulle oma rahu, kuid selle hävitasid kurja poolt tulevad mõtted ja enesesüüdistused. Olen nimelt totaalne enesetümitaja. Süüdistasin end asjades, mida teadsin olevat teinud valesti. Samas olin kindel, et ma teen ilmselt jätkuvalt midagi valesti, mille pärast Issand ei saa seda olukorda lahendada. Mul polnud võimalik Iiobi kombel öelda, et ma ei ole milleski eksinud – ei, olin käitunud paljudel kordadel valesti. Peale selle hakkasid mind aeg-ajalt tabama arvestatavad paanikahood, kui mõtlesin, millega see inimene soovist minuga suhelda, hakkama võib saada.

Paanikahood lisasid omakorda süütunnet. Pika jutu kokkuvõtteks ütlen, et jõudsin piirini, kust edasi võidelda ei jaksanud. Helistasin Ehale, oma parimale sõbrannale vaimulikes asjades (kelleta oleksin ammu juba „surnud”), ja ütlesin, et ei suuda enam seda kahe jõu rebimist taluda ja olen valmis lihtsalt käega lööma. Ma ei saanud enam aru, miks see olukord ometi ei lõpe ja loomulikult süüdistasin selles eelkõige iseennast.

Eha, kes oli kogu looga ammusest ajast kursis, meenutas mulle Taavetit Sauli tagakiusamise all – aastaid ja aastaid. Ja milles oli Taavet süüdi, et Saul teda jälitas? Ei milleski. Siis meenus mulle Jeesus – kui Taavet oli patune inimene ja võis ju milleski eksida, siis Jeesus, erinevalt Taavetist, ei teinud MITTE ÜHTKI pattu, mitte midagi valesti – ja milline oli Tema tasu – pidev tagakiusamine, eks ole?!

Jana Rosin