Tõotatud lohutus kurbadele ei tunne piire. Ülistage Jumalat selle eest, et meie eksistents ei piirdu vaid maapealse eluga! Ülistage Teda selle eest, et haud pole lõpp nende jaoks, kes usuvad Jeesusesse! Paulus väljendas seda hästi, kui ta kirjutas: „Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad“ (1Kr 15:19). Pidagem meeles suurt tõde, et Jeesus võitis surma ja haua – Saatana kindlused ja tema surmakuningriigi.
Seda võitu märkis ka Laatsaruse ülesäratamine, mida on kirjeldatud Johannese evangeeliumi 11. peatükis. Jeesusel on võim surma üle ning Ta näitas seda ka avalikult, kui Ta tõi hauast välja oma sõbra.
Dwight L. Moody tavatses öelda, et Jeesus pidi kindlasti nimetama Laatsaruse nime – kui Ta seda poleks teinud, oleksid Tema käsu peale kõik hauad avanenud. Kuid ühel päeval juhtub ka see ning kõik, kes on Jeesuse ohvri vastu võtnud, ärkavad uuele elule.
Laatsaruse ülesäratamine oli siiski vaid üks verstapost võiduteel. Jeesuse enda ülestõusmine kuulutas surma võidetuks ning sillutas tee kõikide Tema järgijate ülestõusmisele.
Haud ei suutnud Teda kinni hoida ning seetõttu ei saa surm ka meid endale jätta. Tema ülestõusmine tagab ka meie oma. Paulus nimetab Jeesust „uudseviljaks“ magamaläinutest. … „Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses“ (1Kr 15:20, 22).
Evangeeliumi aulise lohutuse osaks on see, et ühel päeval hävitatakse täielikult ja lõplikult „viimane vaenlane“, surm (salm 26).
In English