Paljude inimestel on suur rõõm avastada, et Jumal Isa armastab meid nagu lapsevanem last. Eile lugesime õrna armastust, millega Isa õpetab last kõndima ja tõmbab meid „inimike sidemetega“ enda juurde (Hoosea 11:4). Mõne jaoks on vähem tore avastada, et ha Isa ka karistab oma lapsi.
Pean tunnistama, et ma ei ole olnud ideaalne lapsevanem. Aastate jooksul olen eksinud rohkem kui korra. Olen karistanud vale last. Olen olnud vahel liiga karm ja vahel liiga leebe. Olen teinud oma parima, kuid minu parim ei ole täiuslik. (Õnneks olen abielus võrratu naisega, kes eksib palju vähem kui mina.)
Meie taevane Isa on täiuslik lapsevanem, Ta ei eksi kunagi. Mina ja sina aga mõistame Tema motiive vahel valesti. Aeg-ajalt omistame raskused Jumalale, kui Tema nende eest ei vastuta. Me osutame teiste katsumustele, raputame pead ja oletame, et nad on kindlasti kuidagi Jumala vastu eksinud, et neid selline häda on tabanud. Nii juhtus Jeesuse ajal: „Rabi,“ küsisid jüngrid, „kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Johannese 9:2)
Peaksime väga hoolikalt tähele panema vastust: „Jeesus vastas: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.“ (salm 3)
Mõnikord on raske aeg lihtsalt langenud maailmas elamise tagajärg. Kuid Piibel õpetab, et taevane Isa armastab meid piisavalt, et karistada. Kui Ta meid ei karista, öeldakse Piiblis, siis ei ole me tõeliselt Tema lapsed. 20. sajandil veensid uued kasvatusviisid mõnda inimest, et hea lapsevanem olemise tuum on anda lapsele hea tunne ja arendada tema eneseaustust. Tagantjärele avastavad paljud neist samadest inimestest, et see ei olnudki nii hea mõte. Tõeline armastus distsiplineerib − sisendab väärtusi, oskusi ja hoiakuid tulevaseks eluks.
Meie taevane Isa armastab meid piisavalt, et aeg-ajalt sekkuda ja meid hukatuseteelt ära tõmmata. Ära lase sel end heidutada, kirjutab heebrealaste kirja autor. See lihtsalt tähendab, et Ta hoolib piisavalt sellest, et sa jõuaksid Tema riiki.