Otsus

„Ma otsustasin järgida Jeesust...“ – lihtne laul, sügavamast sügavamad sõnad. Mäletan selgelt üht õhtut Piusa jõe veeres, kus Tallinna adventkoguduse teismelistega kunagi ammu laagris olles just neid ridu ümisesime, lõkketule valgel. Olin tegelikult veel laps ja pea oli täis kõiksuguseid muid mõtteid kui Jeesuse järgimise omi. Nüüd tajun, et kristlased laulavad sama laulu, olgu Piusa jõe ääres tähistaeva all istudes või ülemaailmse ulatusega konverentsil. Laul on sama ja Isik, kellest lauldakse, on sama.

Mis jääb, kui jõulud on läbi? Pilgeni täis kõht, tühi tunne ja kinkidekuhi või midagi ehtsat? Midagi, mis jääb ka siis, kui kõik maapealsed järgimised on lõpule jõudnud ja on jäänud vaid veel üks viimane samm – siit sinna. Kui Jeesus sündis siia, teadis Ta väga hästi, et tahab kõik endaga kord viia sinna.

Milline noot jääb kõlama, kui käesolev aasta viimase pilgu heidab, sammu mineviku suunas seab ja lõppeks ukse suleb? Kas jäävad sajad sombused päevad või tuhanded päiksest kootud hetked? Kas jääb rohkem andmist või hoopis saamist? Usku või usaldust? Viha või andestust? Kas jääb soov sellest aastast õppida või see oma meeltest alatiseks kustutada?

Et kergema südamega ühest aastast järgmisse astuda, ei tee paha ka üks vahepealne maa, kokkuvõtete ja mõtiskluste aeg, et lugeda üle kõik õnnistused ehk see hea, mis osaks saanud, kuid mille heaks ei saa üski inime ise midagi ära teha. Võtta aega, et vaadata enda sisse, aga ka ülespoole ja loomulikult enda kõrvale, ning küsida: mida saan ma sinu heaks teha?

Üksainus aasta ja see on pea läin´d, see üksi jääb, mis sa Jeesusel tein´d! Teda ei tule aga otsida pelgalt minevikust või tulevikust, vaid justnimelt enda kõrvalt. Mis on see, mis jääb, kui vaatad üle õla?

Janne Kütimaa