Lõpuks ometi! Vähk on välja lõigatud! Kohe on parem olla! Soovin haiglast välja saada nii ruttu kui võimalik. Räägin sellest ka arstile. Tunnen elamisest rõõmu.
Lõpuks ometi! Suur Arst on oma töö teinud ja nüüd olen patust vaba! Maailm on täis päiksesära ja inimesed naeratavad mulle vastu!
Kord sidumas käies ootasin Vallikraavi tänavas asunud kliinikus oma järjekorda. Kaugelt kostis äikesekõmin. Taevasse tõusid tumedad pilved. Tõusis tuul. Tormituul. Äike lähenes kiiresti. Ilm läks hämaraks ja algas sadu. Vahele välgud ja kõvad kärgatused. Läksin uksele vaatama seda looduse ilu. See oli minu Jumala looming. Tundsin rõõmu, et olen Tema oma ega pea midagi kartma. Mööda tänava munakivisillutist tormas tänavalaiune jõgi vahutades Emajõe poole. Mu Jumal on tohutu võimas!
Kuid … kolm nädalat pärast operatsiooni algab keemiaravi. Kõigega, mis selle juurde kuulub. Tegelikult oli see palju kurnavam kui lõikus. Kordades hullem. Ja aeg … kuidas see küll venis … Meenus Pauluse ütlus: „Ma suren iga päev” (1Kr 15:31). Kuna see periood avaldas mulle suurimat mõju, panin siinsele lugude sarjale pealkirjaks „Tähendamissõna keemiaravist”.
Mis see siis on? Suur Arst on teinud, mis vaja, ja nüüd on jälle kannatused, katsumused … Ikka ja jälle tuleb elus ette situatsioone, mille mõtet on raske taibata. Nii Jumal tegeleb minuga, puhastab ka meile mõistetamatult väikeses koguses ebasobivast.
Pärast kuudepikkust keemiaravi jätkub kontrollis käimine. Mitu aastat. Ikka analüüsid ja uuringud. Iga kord mõtlen, et mis siis, kui ikkagi …
Nii on ka Suure Arsti ravimetoodikas pikem järelravi. Kui tunneme Jumalalt andestust ja pattude kustutamist vastu võttes rõõmu ja vabanemist, võime arvestada, et meis on Jumalal veel tööd teha, et kujundada meis Jeesusele sarnane iseloom. Seda nimetataks pühitsuseks. Sellises protsessis on meil vaja ühtelugu „kontrollis käia” ning „analüüse ja uuringuid teha”. Aga usaldame Jumala juhtimist! Ta kutsub meid tagasi just õigel ajal.
Seoses keemiaraviga pidin õppima veel ühte asja. Kui mõtlesin oma kehale ja sellele, kuidas need mürgid ja surnud rakud seal ringlevad ja mis tunne mul üldse on, siis hakkas mul lihtsalt väga-väga paha. Et see paha mööda läheks, pidin need mõtted karmilt katkestama ja mõtlema millelegi muule. Sain aimu, et mõtteid ongi võimalik kontrollida.
„Kui mõtted tegelevad iseendaga, on need ära pööratud Kristuselt, jõu ja elu allikalt. Püsigu su mõtted Tema armastuse ja iseloomu ilu ning täiuslikkuse juures. Kristuse enesesalgamine, alandlikkus, puhtus ja pühadus, tema võrratu armastus – see on aine, millesse sa oma hinges peaksid süvenema. Tema armastamise, jäljendamise, täieliku usaldamise läbi muudetakse sind tema sarnaseks.” („Tee Kristuse juurde”, lk 54)
Hea Jumal, palun aita järgida Sinu raviskeemi! Palun aita valitseda oma mõtteid ja olla mõtetega Sinu juures!
Edna Tuvi
In English