Kui Aadam ja Eeva hülgasid Looja moraalse vihmavarju, tungis maailma patt. Nad üritasid probleemi ise „parandada“. Victor Hamilton selgitab: „Paari lahendus sellele uuele mõistatusele on tulvil rumalust. Olles ise pattu teinud ja elades nüüd selle otsestes tagajärgedes, s.t. kogedes häbi, süütuse kaotamist ... üritavad nad probleemi ise leevendada. Selle asemel et neid Jumala juurde tagasi juhtida, viib süü neid eneselepituse ja enesekaitsmise juurde − nad peavad end katma.“*
Kuid nad ei suutnud seda parandada. Lisaks patu tekitatud hirmule, häbile ja süütundele (vt 1. Moosese 3), kogesid nad ka valu ja surma (salmid 16, 19). Meie lugu oleks universumi kõige kurvem ja lootusetum, kui Piibel siinkohal lõpeks. Aga see ei lõpe siin! Siin see alles algab, sest 1. Moosese 3:15 annab Jumal lepingulise tõotuse, mis toob inimkonnale lootust. Ta esitab jumaliku teadaande, et see ei ole lõpp. Jumal ütles kiusajale:
„Ma tõstan vihavaenu
sinu ja naise vahele,
sinu seemne ja tema seemne vahele,
kes purustab su pea,
aga kelle kanda sa salvad.“
(1. Moosese 3.15)
Jumal tõotas oma lastele taastamist ja ülejäänud Piibel on lunastuslugu. Me ei saa seda ise korda teha, meil on vaja mao võitmiseks Päästjat. Jeesus viis meie patu ristile ning sai võidu kurjuse ja selle tagajärgede üle. Olen väga tänulik, et uuel maal ei ole enam pattulangemise tagajärgi: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam.“ (Ilmutuse 21:4) Kui sul on valu või sa leinad, kiida koos minuga Jeesust võidu saavutamise eest, mis kõrvaldab kõik patu tagajärjed. Me teame loo lõppu! Jeesus võidab!
Minu vastus:
*
In English