Tänage Issandat, sest Tema on hea!

Kui unustame tänu ja ülistuse, siis unustame Jumala ja meie mõistmatu süda jääb pimedaks (Rm 1:21). Aga tänades ja ülistades jõuame Jumalale lähemale. Nii kogeme iga päev Tema lõpmatut armastust.

Olin 16-aastane Vändra Keskkooli õpilane, 22 km kaugusel kodust ja armastavatest vanematest. Seal, üüritud korteris elades jäin kord tõsiselt haigeks, kõht valutas, tõusis palavik ja oksendasin. Ma ei saanud terve öö magada, ainult vaevlesin voodis. „Ema!” „Isa!” Aga nad ei saanudki mind kuulda, sest olid ju kaugel. „Issand, palun aita!”

Hommikul koperdasin haiglasse arsti juurde, arstiks oli äsja sõja(väe)st tulnud arst, kes oli ilmselt tungiva vajaduse pärast ametisse võetud mittetäieliku haridusega. Ta ei saanud aru, mis mul viga on. Mind pandi haiglasse, aga miski ei aidanud. Järgmisel päeval tuli mind vaatama ämmaemand, kes oli kuulnud minu arusaamatust haigusest. Ta katsus mu kõhtu ja ütles: „Pimesool on lõhkenud.”

Sellise hädaga võis abi saada ainult suuremas haiglas Pärnus, aga kuidas sinna saada? Maad oli sinna oma 50 kilomeetrit, kuid sõda oli äsja lõppenud ja polnud veel kiirabiautosid. (Siin tuleb meelde, et veel 1956. a sõidutati Rakveres haigeid hobuvankriga, kutsar pukis.) Tundus, et Pärnusse saada polegi võimalik.

Jumal tegutseb aga just seal, kus lahendus inimlikult võimatuna tundub. Minu olukorrast viidi teade mind murelikult koju ootavatele vanematele. Isa pani hobuse ree ette, võttis kaasa soojad riided ning sõitis 22 km Vändrasse. Seal pandi mind soojalt kaetuna reele pikali ja sõitsime 15 km Eidaperre Tallinn-Pärnu rongile. Isa palvel peatati rong enne jaama haigla kohal ja sinna kutsuti kedagi haiglast vastu. Vastu tulnud sanitari ja isa toel jõudsin omal jalal haiglasse. Pärast sanitar pahandas isaga, et mis te tast siia surema tõite…

Operatsiooni ajaks pandi mind magama eeternarkoosiga. Kui mädaste haavadega laste palatis ärkama hakkasin, kuulsin nagu inglilaulu – laulis üks kristlasest koristaja. Sain selle laulu läbi nagu kinnituse Jumalalt, et Ta näeb mind ja juhib mu elu. Tundsin lauljaga suurt kokkukuuluvust meie ühise Jumala ja mullegi kodust tuttavate vaimulike laulude pärast, mida ta tööd tehes ikka laulis (kuigi meil oli juba nõukogude valitsus).

Operatsioon õnnestus ja paari nädala pärast sain haiglast koju! See kõik oli ju enne antibiootikumide kasutuselevõttu. Nägin haiglas teist umbes endavanust poissi, kes sama haigusega suri, ja loomulik, et sellises olukorras inimesed surevad. Siiski andis Jumal minule veel elupäevi, et ma võiksin kasvada Tema armus ja Temast tunnistada. Usun, et Ta vastas nii mu vanemate ja ususõprade palvetele. Isa-ema olid veidi enam kui kümne aasta eest matnud oma esimese poja, aga mind säästeti.

Tänu Issandale, et Ta on mind läbi viinud paljudest katsumustest ja kasvatanud nii Teda usaldama! Tänagem Issandat, sest Tema on hea!

Vahur Lips