Jumal täidab meie vajadused

Elasin oma perega Kärdlas. Tööl käisin ehitusfirmas. Tol ajal oli meie peres suhteliselt kitsas aeg ja tööd oli vähe ning palk ka väike. Me kogunesime igal hommikul kontori juurde ja sealt edasi objektile. Enne kui objektile läksin, küsisin, kas täna on ka rahalootust. Järelikult oli reede ja avansipäev. Mis muu mul vastuseks tuli kui et lootust on ikka ja kui saabki, siis jagatakse laiali. No selge.

Objektile minnes mõtlesin, et loodan, et ikka saan raha, ma olin ju palunud ka. Ega siis Jumal jäta oma lapsi. Selle veendumusega tegin tööd ja endal ikka mõte vurab peas: kas ikka saab või mitte. Järsku tuli südamesse mõte: mine kontorisse ja küsi ise. Siin ma nüüd võitlesin endaga ja mõtlesin, et mulle öeldi selgelt, et tuuakse raha objektile, kui saab. Nii ma siis ignoreerisin esimest Püha Vaimu koputust. See koputus muutus järjest tugevamaks ja ma siis läksin lõpuks ja mõtlesin, et nüüd teen end küll narriks, kes jutust aru ei saa.

Aga Jumalal olid teised plaanid. Istusin autosse ja sõitsin kontorisse. Oli talvine aeg ja oli natuke sula. Tulin autost välja ja vaatasin korraks maha. Ja mida ma nägin – jääsupi sees oli midagi sinist värvi, justnagu oleks raha. Võtsin abivahendid kätte, toksisin jää katki ja tõstsin selle sinise asja üles. See oli kokkumurtud sajakroonine. Ja seda raha lahti tehes leidsin selle vahelt veel teisegi sajase. Nii et kakssada krooni ühe korraga. Jumal õnnistas imeliselt. Ma mõtlesin, et ei peagi kontorisse minema, sest ma olin nüüd rikas – ja panin raha taskusse.

Ega Püha Vaimu hääl siis veel kadunud – uus proov. Kohe anti mõte: äkki on keegi kaotanud ja viisakas oleks seda pakkuda, aga KUHU ja KELLELE. Nii ma läksingi siis ikkagi kontorisse ja pakkusin seal olevatele ülemustele, aga kõik vaatasid oma rahakotti ja neil tundus raha alles olema. Siis käisin mõtte välja, et ma jätan selle raha praegu siia ja tulen peale viit järele, kui töö on läbi. Läksin siis tööle tagasi ja ise jälle mõtlesin, kas ikka saan selle raha, mis leidsin, või mitte. Kella viieks kontori poole minnes peas ikka sama mõte.

Kontoris ootas mind kaks sajakroonist, mis olid juba kuivad, ja olin nii õnnelik. Ülemus küsis minu käest: „Sul on selle ÜLEMUSEGA ikka head suhted.” Algul ei saanudki aru, mida ta ütles, kuid siis taipasin, et ta mõtleb JUMALAT. Muide, sellel nädalavahetusel ei saanudki keegi raha. Aga minu Jumal tegi mind rikkaks sellel nädalavahetusel ja sain hingamispäevaks toidu lauale. Ühte õppisin: USK EI TOHI KÕIKUDA.

Rauno Kaasik