Kui Taavet põgenes elu eest, andis Jumal talle armastava ja toetava sõbra − kuningas Sauli poja Joonatani. See oli ebatõenäoline sõprus, sest Joonatanist oleks pidanud saama oma isa sünnipärane järglane, kuid ta teadis, et Jumal oli Iisraeli kuningaks valinud Taaveti. Kadeduse tundmise asemel armastas Joonatan Taavetit ja neist said parimad sõbrad. Tundus, et Joonatan oli kindel, et Taavetist saab ühel päeval kuningas, ning ta palus säästa siis oma järeltulijaid (1. Saamueli 20:15−17). Ja nii sõlmiti nende kahe ebatõenäolise sõbra vahel leping ja anti tõotus. Kui Taavetist sai kogu Iisraeli kuningas, just nagu Joonatan oli ennustanud, pidas Taavet oma lubadust (2. Saamueli 9:1−13). Taavet ei hävitanud Joonatani järeltulijaid, nagu oli tol ajal kombeks. Joonatani poeg Mefiboset, kelle mõlemad jalad olid vigased, toodi Taaveti juurde ja sellest ajast peale sõi Mefiboset regulaarselt kuninga lauas nagu üks Taaveti poegadest.
Piibli ajaloos on Jumal olnud alati ustav oma tõotustele. Ta on parim lubaduste pidaja. Jeesus on rääkinud meile lepinguloo lõpu: Tema võidab! Ja Ta tuleb tagasi meile järele, et võiksime igavesti süüa Tema lauas. Kui Tema jüngrid olid saanud arusaamatult halva uudise (Johannese 13:33, 36), kinnitas Jeesus neid sellega, et suunas nende mõtted loo lõpule. Korraldust „Teie süda ärgu ehmugu“ (Johannese 14:1) võib tõlkida ka kui „Ärge ahastage“. Jüngrid olid murelikud, aga Jeesus andis neile põhjuse mitte muretseda. Ta kavatses minna nende eel, avada tee ja valmistada neile kodu. Kuigi nad pidid minema läbi keerulistest aegadest, oli nende rõhutud hingel abivahend − ja on jätkuvalt − usk Tema tõotusesse. Jeesus kinnitas neile, et Tema ligiolek on nendega igavesti! Ta ütles: „Et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ (salm 3) Peaksime keskenduma loo lõpule: Jeesus võidab! Ja me oleme ja jääme igavesti olema koos Temaga, täpselt nagu Ta tõotas!
Minu vastus:
In English