Lugesin kord ajalehest kuulutust „Ehitame teie aeda mausoleumi. Materjaliks graniit, pronks ja tsement, mis peavad ajahambale vastu. Need toovad meeltesse rahu, mis tuleneb vaid sellest, et kallite säilmed on mullas sisalduvate ebasõbralike elementide eest kaitstud.“
Kas see on nii? Kas turvaline matmine annab meile rahu kadunud kallite suhtes? Ma ei usu seda. Kui ma seda kuulutust lugesin, meenus mulle Pauluse märkus nende kohta, kellel pole lootust. Ma ei leia selles kuulutuses sisalduvas lubaduses mitte kübetki lohutust.
Kuid see ei tähenda, et kristlastel poleks lootust. „Õndsad on kurvad,“ võime lugeda teisest õndsakskiitmisest, „sest neid lohutatakse“ (Mt 5:4). Pane tähele, et esimene õndsakskiitmine on olevikuvormis, kuid teine osutab tulevikule. Usklikel juba on taevane kuningriik, kuid lohutus alles tuleb.
Nagu eilse teksti juures märkisime, on teise õndsakskiitmise tõotus mingil määral täitunud: kõigile, kes kurvastavad oma patu pärast, on andestatud. Kuid selle salmi tulevikuvorm tähendab midagi veelgi enamat.
Kristlane tunneb tõelist lohutust alles Kristuse teisel tulemisel. See on sündmus, mida Paulus nimetas õndsaks lootuseks (Tt 2:13). Üritades jõuda raske kaotuse üle elanud tessalooniklasteni, kirjutas apostel: „sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast ning esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses, pärast kistakse meid, kes me oleme üle jäänud elama, ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.“ (1Ts 4:16, 17)
Selles on kurbade ja leinajate lootus ja ülevoolav lohutus.
In English