Kahtlemine tuleb kergesti, eriti kui tegemist on Kristuse teise tulekuga. Päev järgneb päevale ja aasta aastale ning ajaloo kulg aina jätkub. Aja uinutava möödumisega langeb Kristuse tagasitulek meie mõttemaailmas tagaplaanile, muutub Uue Testamendi mütoloogiliseks osaks või ehk vagaks sooviks, millele mõtleme siis, kui oleme haiged või kaotame armastatud inimese. Aga kui see kriis on möödas, naaseb meie mõtteviis tagasi „normaalsesse“ olekusse, kui suuname kõik oma vahendid endale helge ja õnneliku maise tuleviku tagamisse.
Mäletan, kui elav oli Jeesuse teise tuleku tõotus siis, kui ma 19-aastaselt kristlaseks sain. Ma olin kindel, et ma ei jõua 30-aastaseks saada. Tegelikult tegin kolledži kaks viimast aastat ühe aastaga, et saaksin enne lõppu veel jutlustada.
See oli üle viiekümne aasta tagasi. Ja aeg kulgeb järelejätmatult edasi. Läbi ajaloo on see tajumine pannud paljusid inimesi pilkama Piibli õpetust Kristuse teise tuleku kohta ning elama „iseenese himude järgi“, täheldades, et asjad on nii, nagu nad alati on olnud.
Siinkohal asub tegevusse tormakas Peetrus. Ta märgib, et uniformismi maakeskne filosoofia jätab kaks olulist fakti tähelepanuta. Esiteks selle, et oli algus, kui Jumal lõi maa. Ja teiseks, Noa ajal oli tohutu veeuputus, mis hävitas tolle aja tsivilisatsiooni. Peetrus väidab, et need mõlemad on faktid Jumala sekkumisest ajalukku. Need olid jumalikud tegevused, mida on aja kulgemise evolutsioonilisest seisukohast võimatu ennustada. Ja ta kinnitab, et sama kindel on Jeesuse teine tulemine.
Peetruse jaoks on Issanda õpetuse järgi Tema teine tulek kindel sündmus. Ja mitte mingisugused inimeste kahtlused, pilkamised ja ohjeldamatus ei muuda seda fakti.
Tema sõnad on meile kutse äratusele. Me peame oma elu valmistama ette enamaks kui vaid mugavaks pensionipõlveks koos lastelastega. Kristuse teise tuleku fakt on sama kindel ja reaalne kui see maa, millel elame, ja õhk, mida hingamine.