Olen seda teksti lugedes tihtilugu tagasi põrkunud – valgus on midagi suurt, võimsat, heledat, säravat, läbitungivat, isegi pimestavat. Mina pole see… mina ei oska, ei suuda, ei tule toime. Lugesin veel ja korduvalt.
Ja äkki tabasin hoopis teise nüansi. Jeesus ei öelnud: „Te peate olema valgus“ või „Hakake kohe valguseks!“ või “Pingutage särada!“. Ta ütles: „Teie olete…„ See oleks nagu miski, mis ei sõltu otseselt minu enda pingutusest, minu püüdest särada. See kõlab nagu paratamatu fakt – see lihtsalt on nii, kui oled end Jumalale andnud. See ei saa siis teisti olla. Seda enam, et valgust on selles pimeduse maailmas vaja.
Pimeduses oleks suur abi taskulambist või küünlast. Isegi tikust oleks abi. Võiks ju mõelda, et no mis valgus on põlev tikk või küünal? Heal juhul helendab pisut iseenese ümbrusesse. Aga ehk ongi selles iva? Helendada iseenese ümbrusesse. Ehk Jeesus ei mõtlegi seda, et peaksin siit Eestimaalt Aafrikasse või Soome või Lätimaale hiilgama. Ehk Ta ei arvagi, et peaksin suutma iseendast valgust tekitada, seda enam, et Ta ju teab, et olen isegi pimeduses.
Minul pole valgust ja minul pole kõikehaaravust. Kuid võin olla siiski valguseks – lubades enesest läbi kumada seda valgust, mille ise Jumalalt olen saanud. Valgust, mis annab teistele aimu selle kohta, kes olen, ja selle kohta, kus olen, ja selle kohta, kuhu olen teel. Aga eriti selle kohta, mida olen Jumala valgusest õppinud – Tema armastuse, helduse, andestuse, pääste, aga ka patu ja selle palga kohta.
Nagu taskulamp. Või siis küünal. Või põlev tikk. Või siis lihtsalt tähetäpp lõpmatamustas laotuses. Kui see ei suuda muud valgustada, siis vähemalt saab selgeks, kus taevas ja kus jalgealune. Abi on sellestki.
Jumal, luba mul täna olla valguseks, kasvõi pisitillukeseks valgusetäpikeseks. Aita, et ma Sinult saadut ei paneks vaka alla, vaid et sellest oleks teistele abi.
Anne Vahtramäe
In English