Püha Vaimu tõotus oli helgeim lootus ja tugevaim lohutus, mida Kristus sai jüngritele jätta, kui Ta taevasse läks. Jumala Sõna tõed olid maetud väärtõlgenduste rämpsu alla; inimeste tarkusesõnad, piiratud olevuste ütlused, olid tõstetud elava Jumala Sõnast kõrgemale. Püha Vaimu valgustava väe abil eristasid apostlid tõe väärteooriatest ja andsid inimestele elusõna.
Püha Vaim hüljatakse sageli sellepärast, et see tuleb ootamatul moel. Juuda preestritele ja ülematele oli antud üks tõend teise järel, et apostlid kõnelesid ja tegutsesid jumaliku inspiratsiooniga, kuid nad panid ikkagi tugevalt tõesõnumile vastu. Kristus ei olnud tulnud nii, nagu nad olid oodanud, ja kuigi vahel olid nad veendunud, et Ta on Jumala Poeb, summutasid nad veendumuse ning jäid seetõttu pimedamaks kui enne ja kalgistusid. Nad lõid Kristuse risti, kui Kristus oli oma halastuses andnud neile täiendavaid tõendeid jüngrite tehtud tegudes. Ta saatis oma sulased neile ütlema, mida nad olid teinud, ja isegi kohutavas süüdistuses, et nad olid tapnud elu Vürsti, andis Ta neile veel ühe kutse meeleparandusele. Kuid Juuda õpetajad, olles kindlad oma õiguses, ei olnud valmis tunnistama, et mehed, kes olid neid Kristuse ristilöömises süüdistanud, kõnelesid Püha Vaimu juhtimisel. …
Jumala viha ei kuulutatud inimestele mitte üksnes tehtud patu pärast, vaid ka sellepärast, et nad otsustasid jätkata vastupanemist ning kordasid mineviku patte hoolimata neile antud valgusest ja tõenditest. Kui juuda juhid oleksid alistunud, oleks neile andeks antud, kuid nad olid otsustanud mitte alluda. Samamoodi paneb patune pideva vastuseisuga end olukorda, kus ta ei oskagi muud kui vastu seista. − The Signs of the Times, 27. september 1899.
In English